Ahto Lobjakas: hundijutt

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Endine NATO sõjalise komitee juht, Saksa erukindral Harald Kujat andis eelmisel nädalal ekstrasüstoli närvilisse olekusse, mis asendab Eestis realistlikku arutelu ühiskonna ees seisvate ohtude üle. Uudisnupp Poolas toimunud tippsõjaväelaste seminarilt sai ERRilt pealkirjaks «Balti ja Poola pealinnad pole ohus». Optimistid jagasid uudist: kõik on korras, NATO kaitseb. Need, kes uudist lugesid, leidsid Kujati täpsustuse: «Aga kui see peakski nii minema (et Venemaa ikkagi vallutab mõne pealinna – A. L.), siis jääb see neile ühe otsa reisiks.»

NATO kindrali lausejupp visandas sõja võimalikkuse Eestis. See ei ole meeldiv mõte, aga väljakäiduna – ja mõtlevate inimeste poolt ammu tajutuna, kui ka harva tunnistatuna – nõuab ta arutamist. Küsimus on palju enamas kui rutiinses NATO kaitseplaneerimises. Küsimus on Tallinna muutumises Groznõiks või Kramatorskiks. Küsimus on Tartus. Küsimus on kultuuris, arhitektuuris, Lennart Meri kuulsaks tehtud tavas panna nimed kõigele püsivale looduses. Küsimus on inimeste eludes. Lõpuks, küsimus on vabaduse ja inimeste elude suhtes.

Sama Meri ütles 1990. aastail, et järgmine kord kaitstakse Eestit põlvepikkuse poisikeseni. Ajalooliselt on paralleel äpardunud, kuna samade sõnadega välistasid sakalased 1223. aastal võimaluse naasta ristiusku. Paar kuud hiljem tõotati Viljandis enam mitte kunagi ristiusust taganeda.

Küll asetab ajalooline paralleel reljeefi panused. Panusteks on ühiskonna kestmine, nagu meie seda teame. Põlvepikkused poisikesed on meie jaoks juba ajaloo horisondi taga. Sellise mastaabi valikute ees pea liiva alla peitmine ei aita kedagi. Küsimustele vastamine on nende töö, kellele ühiskond on demokraatlikult delegeerinud võimu. Palju oleks tahta, et meil leiduks Winston Churchilli mantlipärija, aga vähim, mida poliitikutelt nõuda, on faktidele otsa vaatamine ja selge jutt.

Selle asemel pakutakse meile rahvusromantilist häma kaitsetahtest ja muust sellisest, mis tuimestab isiklikku vastutust emotsioonide ja grupitundega. Kusjuures siingi jäädakse poolele teele. Mitte keegi pole seni suutnud anda mõistlikku sisu psühholoogilise kaitse mõistele. Pillatud vihjetest võime järeldada, et jutt ei käi indiviididest ega üksikkodanikest – kes on tänagi vabad ise enda eest otsustama. Jutt käib neile peale surutavast ähmasest meie-kuvandist, mis samas ei hõlma kogu Eestit. Venelased on maha kantud. Sellest annab lisatunnistust keerutamine selle palava pudru ümber, mis on Eestisse jõudev venekeelne infovoog. Katse pakkuda alternatiivi toimkonna abil, kuhu kuulub kapo esindaja, on juba üksi lüüasaamise tunnistamine.

Mis jätab meile küsimuse, mida tähendab eestlaste «psühholoogiline kaitsmine». Nagu osutatud, pole selles mõistes ruumi realistlikule debatile ega analüüsile. Puudub ka koht demokraatiale. Demokraatias on valija suveräänne otsustaja – keegi ei saa talt häält võtta teadlikkuse, patriootlikkuse või tahte puudumise eest. Mõelgem Šotimaale: referendumil ei osalenud õigete ja valede šotlaste kogukonnad, vaid individuaalsed šotlased, kellest igaüks ütles oma läbimõeldud arvamuse oma maa tuleviku kohta.

Meil aga kostab Toompealt, Kadriorust ja vahepealsetest suhtekorraldussfääridest hundijuttu, millel ei tohiks demokraatias kohta olla. Juttu, mis tegelikult teeb meid pigem pisemaks versiooniks Venemaast. Juttu, mis vaikimisi eeldab, et sõda juba käib ning demokraatia reeglid enam ei kehti. Juttu, millel on ühiskonna ees seisvate väljakutsete sisu ja tähenduse kohta sama palju öelda kui Riikliku Propaganda Talituse kodukaunistamise aktsioonidel 1930ndate lõpul.