NATO kindrali lausejupp visandas sõja võimalikkuse Eestis. See ei ole meeldiv mõte, aga väljakäiduna – ja mõtlevate inimeste poolt ammu tajutuna, kui ka harva tunnistatuna – nõuab ta arutamist. Küsimus on palju enamas kui rutiinses NATO kaitseplaneerimises. Küsimus on Tallinna muutumises Groznõiks või Kramatorskiks. Küsimus on Tartus. Küsimus on kultuuris, arhitektuuris, Lennart Meri kuulsaks tehtud tavas panna nimed kõigele püsivale looduses. Küsimus on inimeste eludes. Lõpuks, küsimus on vabaduse ja inimeste elude suhtes.
Sama Meri ütles 1990. aastail, et järgmine kord kaitstakse Eestit põlvepikkuse poisikeseni. Ajalooliselt on paralleel äpardunud, kuna samade sõnadega välistasid sakalased 1223. aastal võimaluse naasta ristiusku. Paar kuud hiljem tõotati Viljandis enam mitte kunagi ristiusust taganeda.
Küll asetab ajalooline paralleel reljeefi panused. Panusteks on ühiskonna kestmine, nagu meie seda teame. Põlvepikkused poisikesed on meie jaoks juba ajaloo horisondi taga. Sellise mastaabi valikute ees pea liiva alla peitmine ei aita kedagi. Küsimustele vastamine on nende töö, kellele ühiskond on demokraatlikult delegeerinud võimu. Palju oleks tahta, et meil leiduks Winston Churchilli mantlipärija, aga vähim, mida poliitikutelt nõuda, on faktidele otsa vaatamine ja selge jutt.
Selle asemel pakutakse meile rahvusromantilist häma kaitsetahtest ja muust sellisest, mis tuimestab isiklikku vastutust emotsioonide ja grupitundega. Kusjuures siingi jäädakse poolele teele. Mitte keegi pole seni suutnud anda mõistlikku sisu psühholoogilise kaitse mõistele. Pillatud vihjetest võime järeldada, et jutt ei käi indiviididest ega üksikkodanikest – kes on tänagi vabad ise enda eest otsustama. Jutt käib neile peale surutavast ähmasest meie-kuvandist, mis samas ei hõlma kogu Eestit. Venelased on maha kantud. Sellest annab lisatunnistust keerutamine selle palava pudru ümber, mis on Eestisse jõudev venekeelne infovoog. Katse pakkuda alternatiivi toimkonna abil, kuhu kuulub kapo esindaja, on juba üksi lüüasaamise tunnistamine.
