Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: Kohvri oluline sõnum Eestile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

Eesti riik on jätnud tubli ja lojaalse ametniku kaitseta ning vähendanud olulisel määral enda tõsiselt­võetavust, kirjutab TÜ kriminoloogia professor Jüri Saar (Vabaerakond).

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri loobumine Vene advokaatide teenustest on väga oluline sõnum Eesti riigile ja kogu maailmale. See näitab, et meie mees on tugev ega kavatse anda järele vaenulikele katsetele teda psühholoogiliselt murda. Teiseks, et ta saab aru tavapäraste õiguslike protseduuride mõttetusest olukorras, kus üks pool on valinud käitumisviisi, mis kuulub anomaalsesse diskursusse.

Senised arutelud kapo ametniku juhtumi teemal lähevad n-ö lati alt läbi. Eesti riik ei ole provokatiivses olukorras käitunud tõsiseltvõetava riigina, on jätnud tubli ja lojaalse ametniku kaitseta ning vähendanud olulisel määral enda tõsiseltvõetavust.

Küsimus on Venemaas, mitte läänes ega Eestis. Praeguseks võib väga selgelt näha Venemaa riikliku poliitika tasandil märke selle muutumisest islamiriigi-laadseks, kus õigusemõistmises kehtivad šariaadi ja sõjapidamises džihaadi põhimõtted. Veel mõni aastakümme tagasi räägiti Nõukogude Liidust kui modernismi sünnitisest, mis liikus üha lähemale läänelikule arenguteele. Täna paraku on suurriikliku ideoloogia religiooniks muutumise märgid liiga ilmsed, et neid mitte näha.

Mõni aeg tagasi kuulutas Venemaa mingi rajooni kohus välja otsuse Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu kodaniku Krossi vahistamiseks ja ülekuulamisele kutsumiseks. Läänemaise õigusliku mõtlemise seisukohalt oli tegemist absurdse nõudega, kuid mitte islami õigusemõistmise poolelt vaadatuna.

Venemaa ilmalik kohus andis Krossi kohta välja usulise kohtuotsuse-korralduse, fatvaa. Fatvaad saab välja kuulutada iga vastava tasemega islami vaimulik, sest nii islami vaimulike hulgas kui ka õigusemõistmises puudub hierarhia. Ameerika presidendi võib süüdi mõista islami vaimulik kauges külas Indoneesias, sest Allah näeb kõike ja tema tahe ulatub kõikjale. Fatvaa on sõnum kõigile usklikele, kes peavad kaasa aitama selle otsuse täitmisele.

Umbes nädal tagasi teatati menetluse taasalustamisest nende leedulaste suhtes (kokku ca 1500 inimest), kes NSVLi lõpuaastatel keeldusid teenimast Punaarmees. Läänelike õiguspõhimõtete järgi täiesti absurdne otsus, kus sedalaadi tagasiulatuvaid, olematu riigi nimel tehtud seaduste rikkumisi menetletakse tõsise näoga.

Asi pole aga absurdne, kui pidada Nõukogude Liidu aegset kodakondsust islamilaadseks usutunnistuseks, millest pole võimalik kunagi vabaneda. See on niisuguse ühiskonna tavapärane vasalli ja valitseja suhe, kus vasallil pole õigust öelda, et ta enam ei allu valitsejale. Mitteallumine on mäss ja vastuhakk, mis tuleb halastamatult maha suruda.

Sedalaadi suhte jaoks puuduvad maapealses elus kehtivad ajalised raamid. Mitte ainult need inimesed, kes olid kunagi Nõukogude Liidu kodanikud, vaid ka nende lapsed ja lapselapsed, kõik kuuluvad alluvate hulka. Nii omandab ka Eston Kohvrile esitatud spionaažisüüdistus teistsuguse tähenduse. See kapo ametnik tegeles väidetavalt spionaažiga Venemaa vastu, ükskõik, kus ta füüsiliselt seda tehes asus. Pole vahet, oli see Eesti Vabariik või Venemaa, sest tegelikult tema töötamine kaitsepolitseis ongi spionaaž Venemaa vastu.

Tuletagem siinkohal meelde omaaegseid kohtuotsuseid, mille alusel hukati inimesi pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastatel. Nad osalesid sõjas töörahva riigi vastu, mida Eesti poolelt vaadatuna nimetati Vabadussõjaks. Tegelikult on Venemaa võtnud nüüdseks endale õiguse käsitleda kõiki endiseid Nõukogude Liidu kodanikke oma alamatena.

Venemaa lähtub üha enam džihaadi ehk ususõja põhimõtetest nii Ukrainas kui ka mujal. Islami sõjapidamistavade juurde kuulub mõiste razzia, mis tähendab piirialade ärevuses, ebakindluses hoidmist, regulaarseid sõjaretki vaenlase maadele. Kõige sellega tegeldakse suurte sõdade vaheaegadel, enne põlistavat vallutust. Täpselt samade asjadega tegeles stalinlik Nõukogude Liit 1920.–1930. aastatel, kui röövis Eesti-Vene piiril inimesi ja tappis piirivalvureid ning ahistas Eesti diplomaate Moskvas. See oli razzia enne põlistavat vallutust, mis võeti ette 1940. aastal.

Tuleme tagasi tänapäeva ja kujutame ette hüpoteetilist olukorda, et Eesti riigi delegatsioon läheb Moskvasse allkirjastama Eesti-Venemaa piirilepingut, millega loobutakse Tartu rahuga kehtestatud piirist. Pärast lepingu allkirjastamist võetakse kõik delegatsiooni liikmed FSB poolt kinni ja neile esitatakse erinevad süüdistused. Enamikule spioneerimises, kuid välisministri puhul lisandub veel narkootikumide omamine, «liputamine» avalikus kohas ja alaealise ahvatlemine sugulisele kõlvatusele.

Kas sellise absurdsuse peale palkaks Eesti riik Venemaalt karja advokaate, kes hakkaksid Venemaa kohtus tõestama välisministri ja teiste delegatsiooni liikmete süütust? Ja seletaks sinna juurde suure häälega, et teeb kõik oma riigiametnike vabastamiseks?

Kallid Eesti poliitikud ja riigimehed, kellele teile meeldib teha tähtsat nägu ja näidelda riigimehelikkuse teemadel. Alles kriisiolukordades tuleb välja riigivõimu esindajate tegelik sisu. Venemaa, röövides Eesti territooriumilt inimese ja esitades talle absurdseid süüdistusi spionaažis, on astunud üle sellest piirist, kus toimub normaalne diplomaatiline riikidevaheline suhtlus.

Eesti riigi kohus on kaitsta oma inimest kõigi vahenditega. Eesti riiklikul tasemel tehtavad sammud peavad olema samavõrd radikaalsed ning võiksid ulatuda näiteks diplomaatiliste suhete peatamiseni kuni sellele räigele riikliku suveräänsuse rikkumisele rahuldava lahenduse leidmiseni. Püüd teha head nägu sedavõrd halva mängu juures on ehtne lödipükslus, mis ei vii mingite heade tulemusteni.

Tagasi üles