Kolumnist Jüri Vendik kirjutab, et ei ole Ukrainas kohanud ühtegi inimest, kes usuks tõsimeeli, et sõda ongi nüüd lõppenud.
Jüri Vendik: Ukraina relvarahu – kaotavad kõik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aitab halamisest! Pole me midagi kaotanud» – nii kirjutas Ukraina presidendi Petro Porošenko erakonna juht Juri Lutsenko, vastates arvukatele Minski vaherahu ja ülemraadas vastu võetud Donbassi eristaatuse seaduse kritiseerijatele.
Lutsenko seletab, et Ukraina ei ole tegelikult mingeid järeleandmisi teinud, ei tunnista «rahvavabariike» ja seega on riigi territoriaalne terviklikkus ja poliitiline väärikus säilitatud.
Ehk oleks otsekohene ja opositsionäärina võimude suhtes alati sõjakalt meelestatud Lutsenko rääkinud otse vastupidist, kui ta poleks president Porošenko partei valimisnimekirjas number kaks. Ning ülemraada valimisteni on teadagi pisut üle kuu aega.
Tegelikult näib olukord pärast Minski 5. ja 20. septembri vaherahu leppeid ja 16. septembril ülemraadas Donbassi eristaatust ja amnestiat käsitlevate seaduste vastuvõtmist selline, et kaotajarolli jäävad kõik osalised.
Ukraina riik sai (praeguse vahepealse seisuga) sõjaliselt lüüa ning sisuliselt kaotab kontrolli tüki oma territooriumi üle.
Paljud arutlevad, et strateegiliselt võib see Ukrainale isegi kasulik olla: ei pea Donbassi peale raha raiskama, pealegi ei osale suur osa seni järjekindlalt venemeelsete korruptantide poolt hääletanud valijaskonnast uue parlamendi valimistel.
Kuid poliitiliselt on see ikkagi lüüasaamine. Ukrainakeelne inforuum on täis hüüatusi nagu «Porošenko – zradnik» (reetur). Praegu on veel raske ütelda, kuidas mõjutavad need meeleolud valimiste tulemust, ent kui Porošenko partei koos liitlastega ei saa ülemraadas kindlat enamust, võib see veelgi pärssida Ukraina niigi toppavaid, samas hädavajalikke reforme.
Kaotaja on ka Venemaa. Sanktsioonid ja poolametlik heidikustaatus rahvusvahelistes suhetes, pealegi pole Moskva saanud seda, mida arvatavasti tahtis: kontrolli kogu venekeelse Ida- ja Lõuna-Ukraina ehk «Novorossija» üle.
Tõsi küll, paljud analüütikud arvavad, et külmutatud või lõpmatult hõõguv konflikt ongi see, mida Moskva tahtis ja vajas selleks, et Ukrainat pidevalt šantažeerida ja destabiliseerida. Jääb küsimus, kas ta tõesti kavatses seda teha vaid 13 rajooni, isegi mitte kogu Luganski ja Donetski oblastite baasil.
Kaotajateks on ka separatistid: nad ei ole üldse rahul sellega, mida neile pakutakse, kuigi panid kuulekalt oma allkirja Minski protokollidele.
Ja muidugi on kaotajate rollis separatistide kontrolli all oleva Donbassi osa elanikud. Need, kes on kaotanud oma lähedased ja vara, aga ka kõik ülejäänud. Väga paljud neist tahtsid küll Ukrainast eralduda ja Venemaa koosseisu sattuda – nii et, nagu paljud ukrainlased arvavad, ise on süüdi. Kuid kindlasti ei unistanud nad elust «hallis tsoonis» gopnikute võimu all.
Arutledes relvarahu pikemaajaliste tulemuste üle, tuleb muidugi arvestada väga suure tõenäosusega, et see relvarahu ei kesta kuigi kaua.
Siinkirjutaja ei ole Ukrainas septembri algul kohanud ühtegi inimest, kes usuks tõsimeeli, et sõda ongi nüüd lõppenud. Ehkki ühe reporteri suhtlusringkond ei ole representatiivne, seda küll.
Ukrainal oli seda relvarahu hädasti vaja, et oma sõjalist võimekust taastada ja oluliselt suurendada. Raske on öelda, kuivõrd suuteline ta selleks on, kuid Ukraina sõjatehased töötavad kolmes vahetuses ja oma relvastust on vaatamata suurtele kaotustele väidetavalt veel kuhjaga, tuleb see vaid töökorda saada.
Probleeme on pigem väljaõpetatud sõduritega, kes oskaksid selle tehnikaga ümber käia. Aga ka see on aja (ja muidugi raha) küsimus.
Nii et Ukraina valmistub uuteks lahinguteks. Tundub, et rünnata ta lähiajal ei saa ega kavatse, küll aga üritab olla valmis uueks separatistide/venelaste pealetungiks.
Separatistid aga ei ole kindlasti rahul praeguse rindejoonega, mis jookseb otse Donetski ja Luganski külje all, ning teevad sedasama: valmistuvad uuteks lahinguteks.
Samas ei ole «rahvavabariigid», nagu ülalpool juba mainitud, rahul sellega, mida neile Minski 5. ja 20. septembri protokollides ning president Porošenko algatatud ja ülemraadas 16. septembril vastu võetud seadustes pakutakse.
Ennekõike ei taha Donetski ja Luganski «rahvavabariik» mingit eristaatust ega autonoomiat Ukraina koosseisus. Nad tahavad olla iseseisvad riigid. Iseseisvad riigid, kes juba valmistuvad rubla käibele laskmiseks grivna asemel.
«Meil on oma ülemnõukogu ja me otsustame ise, mis valimisi me korraldame. Mingeid Ukraina poolt korraldatud valimisi meil ei toimu,» ütles end DRV peaministriks nimetav Aleksandr Zahhartšenko. Donbassi eristaatuse seaduse järgi pidid seal 7. detsembril toimuma kohalikud valimised.
Kiievi pakutud amnestia ei laiene neile relvastatud separatistidele, kes on süüdi inimeste tapmises või röövimises, ja mis kõige tähtsam, «sõjaväelase elu kallale kippumises». Iseenesestmõistetav, et ka seda rahuinitsiatiivi ei võta aktiivsed separatistid rõõmuga vastu.
20. septembri Minski relvarahu protokollis, mis näeb ette 30-kilomeetrist raskerelvastusest vaba puhvertsooni loomist, on ka punkt, mis nõuab kõikide välisriikide väeüksuste ja välismaalastest palgasõdurite lahkumist Ukrainast.
Arvestades sellega, et Venemaa vabatahtlikud on väidetavalt ammu juba «Donbassi rahvaväe» peamine löögijõud, Vene üksusi aga, nagu Moskva meile seletab, pole Ukrainas kunagi olnud, on ka see vaherahuleppe punkt määratud täitmata jätmisele.
Kui ei täideta üht või kaht olulist punkti, on see osaliste jaoks hea ettekääne kuulutada, et kogu dokument enam ei kehti – vastaspoole süül, muidugi mõista.
Võib juhtuda ka nii, et valmistumine uuteks lahinguteks kindlustab paradoksaalsel kombel rahu – seda juhul, kui mõlemad pooled näevad, et uus pealetung toob kaasa «vastuvõetamatud kaotused».
Kuid praeguse seisuga ei ole vähetõenäoline, et lahingud Ida-Ukrainas algavad taas, seejuures veel enne 26. oktoobri parlamendivalimisi.