/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/08/31/69975t1hbdc1.jpg)
Gaasivõrgu ostu mõttekus sõltub hinnast.
Juhtkiri: torustik riigile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reaktsioonid peaminister Andrus Ansipi suust kõlanud ettepanekule, et riik võiks eraldada gaasi ülekandevõrgu ASist Eesti Gaas, on olnud sama ootamatud ja andnud avalikkuses sama efekti nagu kõige palavamal ajal randadesse jõudnud jahe merevesi. Emotsioonid on kerkinud kõrgele nagu eile Tallinna tornid varjutanud udu.
Mingit kiiret selginemist pole siin mõtet oodata, nagu pole ka vajadust üleöö otsustada. Kui aga hinnas mõistlikule kokkuleppele jõutakse, siis miks mitte.
Miks Ansip gaasitorude ostmise teema just nüüd päevakorda võttis, on omaette küsimus. Mingit otsest sundi just praegu kiiresti ja jõuliselt tegutseda meil ju pole. Euroopa Liidu energiadirektiiv näeb ette põhivõrgu eraldamise müügi- ja impordiorganisatsioonist. Elektri osas oleme Eleringi näol nii kaugele ka jõudnud. Gaasi osas oleme nende riikide hulgas, kes said selle ettekirjutuse täitmiseks erandi (nagu ka põhjanaaber Soome).
Kindlasti tuleb peaministriga nõustuda selles, et olukord, kus kogu gaas, mida Eestis tarbitakse, tuleb ühelt tarnijalt, pole jätkusuutlik lahendus. Kuid see on küsimus, mis vaevab tegelikult kogu Euroopa Liitu.
Ühenduse liidrid on korduvalt rõhutanud, et sõltuvust ühest tarnijast (Venemaa) tuleks püüda vähendada. Selles vaimus on ju ellu kutsutud Nabucco gaasijuhe, mis transpordiks Kesk- ja Lähis-Ida gaasi Türgist ELi. Alternatiivi pakub ka veeldatud maagaas (LNG), mida veetakse meritsi ja mille järjest soodsamaks muutuvale maailmaturuhinnale viitas ka Ansip.
Vabamad käed tegutsemiseks annaks riigile kuuluv torustik meile kindlasti. Igasugune avatus on konkurentsi (ja hinda) silmas pidades parem kui suletus. Rohkem ühendusi, rohkem tarnijaid, võimalik LNG terminal, võimalus saada rohkem teavet gaasi kohta. Ja last but not least – parandame kõige selle tulemusel ka oma energiajulgeolekut.
Mõistagi tõi Ansipi sõnavõtt kaasa üsna teravaid hüüatusi, seda eriti Eesti Gaasi juhtidelt. Hinnast rääkides nimetati esimese hooga mitmelt poolt üsna eri suurusjärkudesse ulatuvaid summasid. On päris selge, et miljardite kroonideni võib see küündida üksnes tugeva poliitilise koefitsiendi puhul. Eesti majandusministeeriumi pakutud hinnang – 600–700 miljonit – oleks maksumaksja vaatevinklistki üsna realistlik.
Meie, tavatarbijate seisukoht on lihtne: saada gaasi võimalikult soodsa hinnaga nii praegu kui ka edaspidi. Kui riigile ostetud gaasitorustik tähendab tulevikus ses osas stabiilisust (s.o väiksemaid hinnatõuse, sest kõrgem hind kipub olema paratamatu), tuleb ka selle poole liikuda.