Sigrid Kõiv: sappa kleepunud

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Valdav osa arste soovitab jalgsi käimist liikumisviisina ja jalutamist vaba aja veetmisena. Tänavune soe suvi on selliste tervisejuhiste järgimiseks suurepärane: kui üldse sajab, siis ainult sooja vihma ning isegi nõrgema tervisega patsiendile on nii varahommikune kui hilisõhtune õhk jalutamiseks mõnus. Ei mingit ühistranspordis trügimist ning tervis tuleb ja liikumis­vaegus läheb.

Siiski võib jalutajale üllatusena tulla nende inimeste hulk, kes aeglasel sammul, rõõmsal meelel, kuid üsna arulagedal pilgul justkui sihitult ringi tuiava inimesega suhelda soovivad. Kui 40 minutit kestva teekonna jooksul peatatakse jalutajat kolm korda, siis tähendab see, et umbes iga veerand tunni tagant tahab keegi midagi öelda.

Esimene küsib raha bussipileti jaoks. Teine, kes äsja on möiranud kangialuses, et «olgu sirel see, roos või orhidee…», laseb mööda minna kõik tõtlikul sammul kulgevad naised ja noorikud ning pakub just jalutajale oma seltsi. Kolmas tahab ka midagi, kuid segane argumentatsioon ei luba mõista, mida täpselt. Neist, kes jagavad flaiereid või midagi müüvad, pole mõtet rääkida, sest nemad ei ürita end möödujale sappa kleepida.

Loomulikult ei ole see mingi ilmakorda raputav põhimõtteline probleem. Ent see on siiski sama häiriv nagu see, kui pead kohvikus ootama kokkulepitud kohtumist, kuid seal pole ajalehti ning aega tuleb viita menüüd pähe õppides. Lihtsalt tüütu, viisakuse piirideni ärritav, muud midagi.

Keegi mu tuttav (mees) rääkis, et tänaval suitsetada (mujal enam ei tohi) saab ainult nii, et sigaretti süüdates tuleb astuda kiirel sammul ainult enda ette vaadates edasi.

Hea oleks näol hoida külmavereliselt tõrjuvat ilmet nagu Jason Stathamil filmis «Adrenaliin». See jätab möödujatele mulje, et ka suitsev koni on näpus vaid selleks, et korraldada väike lokaalne plahvatus jälitajate takistamiseks. Muidu küsivat iga teine tänaval (mees)vastutulija suitsu.

See on põhimõtteliselt isegi mõistetav – suitsetamine on nii demoniseeritud, et mõnele võib see näida nagu salajasse vennaskonda kuulumine. Ent jalutamine oleks nagu midagi täiesti tavapärast. Seda ei püüta takistada, vaid isegi julgustatakse. Miks siis arvatakse, et see on kindel märk abivalmidusest ja soovist suhelda? Võimalik muidugi, et siin polegi mingit pikka arutelu. Kiirustajatele ei jõuta lihtsalt järele.

Valdav osa välismaalasi kirjeldab esmamuljet Eesti inimesest, et me olevat mornid ja kinnised. Olemegi – katsu vaid olla aval ja rõõmus, kohe tuleb keegi ja arvab, et tahad talle kümneka anda.