Tallinna Sadama nõukogu juhtiv reformierakondlane Remo Holsmer kirjutab vastuseks Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kriitikale, et eelmine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ei andnud nõukogule parvlaevade ostmiseks kordagi juriidiliselt siduvat suunist.
Kui me kuulame nädalast nädalasse IRLi poliitikute kõlavaid loosungeid praamihanke teemal, et «teeme nii, nagu tahtsime», siis räägime konkreetselt ka viimaste aastate asjade seisust ja faktidest. Tegelikkuses peaks kõvahäälsed IRLi liikmed Partsi või ka küsimuses pelgalt suuvoodrit mängivate Anvar Samosti ja Siim Kiisleri isikus pigem paar tooni madalamaks võtma. Nagu ikka, kelle peas müts kõige suurema leegiga põleb, see kõige kõvemini lärmab.
Majandusminister Juhan Parts oli ametis seitse aastat. Aega mandri ja saarte vahelist praamiliiklust uudsel moel korraldada oli piisavalt. Ilma «moosijututa». Aga mida seni kuulda on, on vaid vile ja mitte tulemused. Tõsi, Juhan Partsi eestvedamisel peeti praamide praeguse omanikuga läbirääkimisi poolteist aastat. Üks pool oli deklareerinud soovi praame müüa ja ministeerium teiselt poolt neid osta. See protsess lõppes edutult 2013. aasta kevadel.
Teadaolevalt oldi ostu-müügilepinguga jõutud päris lõpufaasi, kuid küsimusele, miks minister kõnelused selles olukorras lõpetas, oleks vastust põhjust küsida nii «teema ekspertidel» Samostil ja Kiisleril kui ka kogu laiemal avalikkusel. Tagasi vaadates oli see kogu protsessi üks võtmemomente.
Teiseks, eelmise aasta lõpus tegi majandusminister otsuse, millega kohustas Tallinna Sadama tütarettevõtet ostma praamid laevaliikluse korraldamiseks ja seejärel andma need rendile opereerimishanke võitvale ettevõttele. Taoline juriidiline konstruktsioon vaidlustati kohtus ja majandusminister tühistas oma korralduse.
Lihtsustatult öeldes tähendas kohtu poolt kohaldatud õiguskaitse, et riik ei saa praamiliikluse korraldamisel turgu lukku panna ja öelda, et mõne konkreetse ettevõtte, antud juhul Tallinna Sadama, omanduses olevate praamidega tuleb opereerida mandri ja saarte vahelises parvlaevaliikluses. Juriidilises keeles oli siis tegu konkurentsiõiguse rikkumise ja võimaliku ebaseadusliku riigiabiga. Oma vastava korralduse tühistamisega pidi ka majandusminister sellest aru saama.
Kolmandaks, eelmine majandusminister Parts ei andnud Tallinna Sadama nõukogule kordagi juriidiliselt siduvat suunist praamide ostmiseks. Analoogiat tuues, eelmisel aastal jäälõhkuja Botnica ostu puhul andis majandusminister suunise uue ärisuuna avamiseks. Sõna-sõnalt: osalege veeteede ameti jäämurdeteenuse konkursil ja muul perioodil otsige piisava tootlusega lepingud. Konkreetne ja lihtne, Tallinna Sadam täitis omaniku korralduse. Parvlaevade soetamise puhul seda majandusminister aga ei teinud.
Pelk jutt, et «ostke laevad, küll me siis edasi vaatame», ei ole ju adekvaatne. Tallinna Sadama nõukogu ei saa lihtsalt sellise jutu peale võtta vastu otsust ca 130 miljoni eurose investeeringu tegemiseks olukorras, kus polnud kübetki kindlust, kas Tallinna Sadama omanduses olevate laevadega oleks hakatud mandri ja saarte vahel sõitma. Kai äärde seisma me neid soetada ju ei saa - kui opereerimislepingut pole, siis kuhu me nende praamidega sõitma hakkaksime? Esimesena oleks küsimusi hakanud esitama riigikontrolör ja seda peaks Juhan Parts oma varasemast ametist päris hästi teadma. Ning riigikontrolli demagoogiaga ei veena.
Seega, kui tänane seis kokku võtta, siis Tallinna Sadam ja ettevõtte nõukogu on koos minister Urve Paloga töötanud lahenduste leidmisega. Mitte näpuga näitamise ja asjatundmatu kriitikaga. Tallinna Sadam on just tänasel päeval pidamas kõnelusi laevaehitajatega, et sobivaid laevasid soetada. Ning juhul, kui ministeeriumi poolt välja kuulutatud opereerimishange ei õnnestu, siis oleme valmis esitama ministeeriumile omapoolse pakkumise. Selles osas toovad selgust juba lähemad kaks nädalat. Senikaua paluks IRLi kaunissuudelt aga ausat lähenemist ning mitte «moosijuttu», mida ju nii julgelt lubati vältida.
