Eeva Pargi valgevalul(ine) luule

Foto: Pm

Luule on kuulamiskunst. Tema ürgses aluskihis on itkud, hällilaulud, joiud, arbumissõnad. See tähendab, et kirjutatunagi on luule mõeldud kõigepealt kuulamiseks.

Ka siis, kui seda raamatust vaikselt endamisi loetakse. Kuidas pilt ja mõte jõuavad sõnakujundini, omandavad rütmi läbi korduste või riimi. Kuidas me siseneme keelde, saame osaks sellest ja seal omakorda kogeme sõnadetagust, üksnes välkvalges lühiühenduses avanevat ilu ja tõde. Mis on luules üks ja seesama. Luules kuulatakse igavikku, luule ise on igavikukarje, või nagu Paul-Eerik Rummo kirjutanud – «artikuleeritud karje». Platoni «Pidusöögiski» räägib Diotima, et «mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming». Me tunneme selle ära sõnas poïesis. Luule on loomisetegu.

Kirjutasin selle lõigu ääremärkusena Eeva Pargi valikkogu lugedes. Aga see on ühtlasi sertifikaat väitele, et «Oda jälg õhus» on kokkupuude tõepoolest (hea) luulega, millest mitmed on saanud lauluks Helin-Mari Arderi esituses. Luulega on nagu muusikaga, seda päriselt ümber öelda ei saagi. Peab ise kuulama.

No kuidas seletada «Oti sünnipäeval» avavaid ridu Lehvitades tiibu / tõusevad lohinal lendu müüriäärsed jasmiinid jne, mida luuletuse arenedes kroonib kõiksusepüüdlik tõotus? Ei saa, ilma laskumata lihtsustusse. Nagu ei saa ka labastamata ümber öelda armastava naise kirge, mis laheneb eksistentsiaalses äratundmises, algab aga ridadega Sinu sügavas süleluses / mu keha oiatab tasa.

Või siis seesama, kogule nime andev luuletus, mis algab jutustusega sellest, kuidas luuletaja läks ehitusmessile otsima uut soojustus- ja kattematerjali... mitte majale, vaid oma unelmatele. Ja kuidas ta siis põrkub reklaampostile, millelt vaatab vastu maailmameistrist odaviskaja, kes juba jagab möödujatele oma võidetud kulda, oda jälg veel õhus vihisemas. Prosaistist, kellena me ju rohkem Eeva Parki tunneme, annavadki aimu luuletustesse kätketud lood, episoodid ja puänteeritud lõpud.

Kuult laenatud, ta jahe ja paljas valgus, «Öö valgus» – ühe varasema kogu pealkiri – toob esile hinge varjatud poole, avab selle sügavuse ja õhutab endas otsima kaotsiminekuohus tervikut. Valguse teisel poolel / varjudetihedal maal / me saame kokku... Või loetagu valusvihasest valgusest eluloolises luuletuses «Kodu».

Ja siis see kõige tähtsam, mis tõstetud ka siinse vastukaja pealkirjaks, vihje Eeva Pargi ema, luuletaja Minni Nurme luulekogule «Valgevalul» (1983), mis jäigi tema viimaseks uut loomingut esitavaks koguks. Samal aastal debüteerib Eeva Park luulevihikuga «Mõrkjas tuul». Kaks luuletust, üks emalt, teine tütrelt, olgu siinkohal järjestikku tsiteeritud otsekui käesirutus ühelt põlvkonnalt teisele. Märgakem kattuvat kujundit ning variatsiooni unistuste ja tegelikkuse teineteisest lahutatuse motiivile.

Minni Nurme:

Öösel kasvavad mulle tiivad –

kuigi päeval see tõena ei näi

võtan hoogu ja lennata püüan

mulle tundub et pilvedel käin

Kui ma kukun siis valusalt kukun

õhku unistus rippuma jäi

Öösel kasvavad mulle tiivad –

kuigi päeval see tõena ei näi

Eeva Park:

Kogu päeva me jooksime

  tuulevihin sõrmedes

lendu-lendu

veel nii roheliselt maalt

kogu päeva

hanede kutsehüüd

selges sügistaevas

nii kõrgel linnuparvede habras kiil

lõikamas jahenevat õhku

kogu päeva kohmakais kehades

  igatsus

lendu-lendu

nii kitsas on siin

Alles öö andis meile tiivad

Kuid kutsehüüd suri me huulil

Nii vaikseina

Nii üksildastena

Me lendame esimeses hallaöös

Mööda külmkirkast kuust

Pimedus ees ja taga

Raamat

Eeva Park

«Oda jälg õhus. Luulet aastatest 1983–2013»

Lisa:

Helin-Mari Arder «Öö valgus»

CD-plaat lauludega Eeva Pargi ­luulele.

NyNorden, 2014, 188 lk