Kristina (Viktoria Lobatševa) tahab sõita oma vanaema juurde Kasahstani.

FOTO: Kaader filmist

Ilmar Raag on teinud kaugelt parema filmi, kui «Ma ei tule tagasi» stsenaarium lubanuks.

Ilmar Raag ja Veiko Õunpuu olid need, kes viisid peaaegu üheaegselt eesti mängufilmi rahvusvahelisele areenile, esindades ühtlasi kaht esteetilist poolust, kaht suundumust: psühholoogilist realismi ja autorifilmi koos terava sotsiaalse närviga.

Õunpuu alustas keerulise filmikeelega, mis muutus üha äärmuslikumaks, kulmineerudes «Püha Tõnu kiusamisega». Raag jälle sammus siledamat teed mööda, ammutades inspiratsiooni ebatavalistest, kuid siiski elus ette tulla võivatest olukordadest.

«Ma ei tule tagasi» lähtematerjal on selline, mille järgi võinuks filmi teha mõlemad – ja mõlemal tulnuks ühtmoodi ületada ka stsenaariumi nõrkused. Selle autor Jaroslava Pulinovitš esindab n-ö vene uue draama koolkonda, mis on vastuoluline oma kunstiliselt keelelt, vastuvõtlik postmodernistlikele laenudele ükskõik kust ja eelistab efektsust tegevuse arenemise loogikale ja karakterite tõepärasusele.

Stsenaarium ootas oma aega neli aastat. Ja mitte juhuslikult. See ekspluateerib teekonnafilmi dramaturgilist skeemi, mis annab võimaluse näidata tänapäeva postsotsialistliku Venemaa panoraamset pilti, paneb vaataja ehmuma ja kaasa tundma – ja viib lõpuks sügavasse pessimismi neid, kellel on vaja selle kõige kogemiseks kinos käia. Just nagu ei annaks elu ise selleks nagunii põhjust.

Selline lähenemine on väga levinud: kõige eredamalt ehitas oma filmi sellele üles Sergei Loznitsa («Minu õnn», PÖFFi grand prix 2010. aastal), ja kes ei tahaks lavastajatest sellist õnnestumist korrata.

Raag on teinud sellise stsenaariumi järgi väga tugeva ja siira filmi. Kuidas? Põhjusi on mitu.

Esiteks. Tänapäeva n-ö otsekohese vene filmikunsti traditsioon, mis protesti märgiks ühiskonna õnnetu olukorra vastu on muutunud tšernuhhaks, nautides seda, mida juba Maksim Gorki nimetas tabavalt metsiku vene elu tinahalliks jälkuseks – see on Raagile tundmatu maa. Ja ka Raag ise selle traditsiooni jaoks puhas leht. Tema juhindub isiklikust maailmavaatest, kus on kohta ka traagikal ja usul sellesse, et inimene ei ole lootusetu. Eitus ja armastus tema filmides isegi ei võitle omavahel, vaid lihtsalt eksisteerivad kui ühiskonna eraldiseisvad väärtused.

Teiseks. Raag tungib sügavale tegelaskujude sisse. Stsenaariumis on need ainult tähistatud. Pulinovitši kangelannasid kõigis tema tekstides iseloomustab üldse vägev elutahe, mis neid juhib ja rasketes olukordades välja aitab, aga kokkuvõttes liiga sageli ka kokkukukkumiseni viib. Raag on väga leidlikult varjanud stsenaariumi puudusi, osanud anda tegevusele sellise isearenemise energia, mis lubab mööda vaadata ka süžeelistest aukudest, alogismidest. Ühesõnaga tugevdanud stsenaariumi väärtusi.

Kolmandaks. Õnnestunud näitlejate valik ja lihtsalt fantastiline töö kahe peaosatäitjaga, kelle peal kogu film püsib: Polina Puškaruki ja veel verinoore Viktoria Lobatševaga. Ja ka näitlejad ise on imekspandavalt andekad!

Anja (Puškaruk) ja Kristina (Lobatševa) on mõlemad lastekodulapsed. Anja astub filmi alguses iseseisvasse ellu, ta on ainus, kes neist kõigist lõpetab kooli kuldmedaliga, ja ainus, kes ei tunne rõõmu: intuitsioon ütleb, et iseseisvas elus ootab teda palju sellist, millega ta kokku ei tahaks puutuda.

Seejärel hüppab tegevus mitu aastat edasi. Anja on ülikooli filoloogiateaduskonna aspirant, julmuseni korrektne (keeldub andmast arvestust rasedale üliõpilasele, kes on puudunud loengutest), tal on romaan professoriga, kes kannab saatanlikku nime Lucius. Anjat külastav endine lastekodukaaslane jätab tema kätte hoiule paki, kus on Anja teadmata narkootikumid, noormees püütakse kinni, Anja kodu otsitakse aga läbi ja teda ähvardab vangla, kuid tal õnnestub põgeneda… Ka edasi varieerib stsenaarium tuntud motiive: elu võõra nime all ja võõra saatuse enese hoole alla võtmine.

24-aastane Anja korraldab nii, et politsei võtaks ta kinni ja saadab kodutute laste vastuvõtupunkti, kus ta esitleb end 15-aastase hulkurina. Seal kohtub ta 13-aastase Kristinaga, väikese luiskajaga, kellele teised liiga teevad. (Tähtis detail: kollektiivis, kus kehtivad vangla seadused – olgu siis kool või varjupaik –, astuvad Raagi kangelased välja nõrgemate eest, ja koos seistakse kõige vastu.)

Niipea kui kangelannad põgenevad, et suunduda Kasahstani, kus elab Kristina vanaema, hakkab vaataja teadvuses tööle üks varasem kaader, kus Anja peab ülikoolis loengut ja räägib sellest, et kirjanduses on tee eikuhugi, võõrasse ja ohtlikku aeg­ruumi viiva retke sümbol.

Just selle teekonna käigus avab Ilmar Raag järk-järgult ja väga taktitundeliselt Anja ja Kristina karakterid. Kristina lööb Anja plaanid sassi, paneb ta ebamugavasse olukorda, Anja tahab temast lahti saada, aga nagu ütleb juba Saint-Exupéry: me vastutame kõige eest, mida me taltsutanud oleme.

Filmi lõpus kingib vanaema Anjale/Kristinale laste üllatusmuna. Munadepüha muna on vene traditsioonis ülestõusmise, igavese elu sümbol. Aga Ilmar Raag on võtnud oma filmi üles nii siiralt ja inimlikult, et sümbolite peale ei mõtlegi. Mõtled elu üle, mis on julm ja ebaõiglane, aga ikkagi jääb kangelannale võimalus istuda lõpuks õitsva õunapuu all ja hoida käes nõrgalt pimeduses helendavat mänguasja nagu lootuskiirt.

Võimalus Anjale. Ja võimalus vaatajale.

Uus film kinolevis

«Ma ei tule tagasi»

Režissöör Ilmar Raag. Stsenarist Jaroslava Pulinovitš. Operaator Tuomo Hutri. Kunstnik Anastasia Karimulina. Helilooja Panu Aaltio

Venemaa-Eesti-Soome-Valgevene-Kasahstan 2014

Esilinastus 18. aprillil Tribeca filmifestivalil USAs,

­alates 19. septembrist ka Eesti kinodes

žürii  hindab

Tiina Lokk

PÖFFi juht ja

filmikriitik

Liiga konstrueeritud stsenaarium, aga filmis on emotsionaalselt ilusaid kohti, mis on hästi välja mängitud ja ka lavastatud. Peamine sihtgrupp on ilmselt noored ja arvamust tuleks pigem neilt küsida.

Olle Mirme

Kanal 2 programmidirektor

Veider film – seda nii heas kui halvas mõttes. Hea, et inimhinge puuriv sisu ja hoogsalt seikluslik vorm on kenasti tasakaalus. Näitlejad on ägedad, eriti noorema tüdruku osatäitja. Halb, et me oleme sarnaseid tegelasi ja praktiliselt identseid stseene korduvalt varemgi näinud. Teistes filmides, mitte kunagi päris elus. Veidral kombel suudab see klišeede paraad siiski ühtset rivisammu hoida ja valitud raja enam-vähem veenvalt lõpuni marssida. See on arvestatav saavutus, sest enamik multikultuurseid suri-muri-koostööfilme põrutab juba esimeses kurvis päästmatult kraavi.

Lenna Kuurmaa

muusik

Ilmar Raag on teinud väga ilusa ja samas kurva filmi, mis on terviklik ja puudutab. Ning sobib autori käekirjaga nagu valatult. Vahelduvad maastikukaadrid Venemaast ning väga meeldejääva näo ja läbipuurivate silmadega noorem peategelane. Paljulubav algus filmihooajale.

Roman Baskin

näitleja ja lavastaja

Kõigepealt peaks rõõmustama, et «Kertu» valiti selle aasta Euroopa 50 parima filmi hulka. «Ma ei tule tagasi» on ka sümpaatne film, aga ometi jääb kummitama mingi klišeelikkuse tunne!? Teema on olemas, lugu liigub ja teostuski üsna ladus, aga ikkagi kuidagi jõulukaardi tunne. Mingi kummaline distantseeritus materjalist; võiks öelda – liiga tehtud! Võib-olla on see tellimustöö tulemus?!

Keskmine

4,0

2013/14 esikolmik:

1. «Mandariinid» – 5,0

2.–3. «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» – 4,75

2.–3. «Risttuules» – 4,75

NB! Olle Mirme vahetab meie žüriis välja Indrek «Täna siin, homme seal» Kasela. Mirme peab tähtsat ametit, hingelt on aga filmimees, kelleks ta kunagi ka õppis. «Ränk ja Kilk»  tekitas omal ajal elevust, nagu ka tema vaheda sule ja värvika ütlemisega filmikriitika.