Dalia Stasevska asub juba oktoobris Pariisis tööle Paavo Järvi assistendina Orchestre de Paris juures. Kiievis sündinud ning Tallinnas ja Tamperes kasvanud noor dirigent räägib oma hingelistest sidemetest nende kolme maaga. Kuulsaim Soome noortest dirigentidest
Dalia Stasevska on üks tuntumatest Soome noortest dirigentidest. Ta oli alles beebi, kui tema pere kolis Tallinna, ja kuueaastane, kui mindi elama Soome. Dalia Stasevska sündis 1984. aastal Kiievis soome-ukraina peres. Kaks aastat tagasi lõpetas ta Helsingis Sibeliuse Akadeemia dirigendina parimate hinnetega.
Veetsin Dalia Stasevskaga Tallinnas ühe kauni ja erakordselt päikesepaistelise varasügisese päeva. Alustasime ringkäiku Tallinnas kohast, kus oli tema lapsepõlvekodu. Nüüd on ta kunagise kodumaja asemel suur parkimisplats.
Leppisime kokku kohtumise sinu lapsepõlve kodumaja ees Gonsiori 4, aga siin ei ole enam mingit maja. Milliseid mõtteid see koht sinus äratab? Poola kirjaniku Tadeusz Konwicki sõnu laenates tundub, et «sinu lapsepõlevmaad ei ole enam».
Paljud majad on ju siin ümbruskonnas alles. Tõsi, mitte see maja, kus meie elasime. Minu isa oli vaene üliõpilane ja me elasime enne siia kolimist Tallinnas mitmes kohas, ent see koht on mul meeles ja siit kolisime edasi Soome. Selle paigaga on seotud hulk mälestusi ja seepärast ongi hämmeldust tekitav seista justkui tühjuses. Isa tegi Tallinnas kunstiinstituudis diplomitöö, mille üks osa oli klaasuste tegemine sellele majale, kus me elasime. Ma oleks väga tahtnud neid uksi näha, aga neid pole, nagu pole kogu majagi.
Mu mõlemad vanemad õppisid kunstiinstituudis. Kiievis käisin lihtsalt sündimas. Mõlemad vennad on sündinud Tallinnas, ainult õde sündis Soomes. Rääkisin lapsena vabalt eesti keelt, aga kahjuks juhtus nii, et kui Soome kolisime, siis mul polnud seal eestlastest sõpru ja eesti keel on ununenud. Nüüd käin ikka aeg-ajalt Tallinnas. Siin on ukrainlaste kirik ja kogukond, kus mul on palju sõpru. Ka minu ristitütar on siit. Ja mõistagi on mul Eestis muusikutest sõpru ja kolleege.
Pean üles tunnistama, et lapsepõlvekodu kohal seisan küll esimest korda pärast seda, kui siit Soome läksime. Ehkki keskkond oli toona sovetlikult hall, vaatasin maailma lapse silmadega ja olin väga õnnelik. Me elasime kolmandal korrusel ja mäletan, et aknalaudadel istus alati palju tuvisid, kellel olid minu meelest huvitavad «soengud». Kui isa oma toas maalis, siis võisin neid tuvisid tundide kaupa vaadata. Vaatasime vendadega aknast välja ja unistasime.
Meie kõrvalkorteris elas noor lasteta abielupaar. Kahe korteri vahelises seinas oli auk, mis oli WC-paberiga kinni topitud. Uudishimuliku lapsena kiskusin salaja selle augu lahti ja proovisin piiluda, et kas naabrid musitavad. Paar korda jäin vahele… Meil oli lastena alati lõbus. Vahel põgenesime linna peale ja karistuseks saime tukast sugeda. Siiski seiklesime linnas.
Siis kolisime Tamperesse, millest sai mu kodulinn, aga sellest hoolimata tunnen mingil moel Tallinna suhtes rohkem kodukandiarmastust. Võib-olla ongi varane lapsepõlv meile, kunstnikele, elu kõige tähtsam aeg.
Ka muusikal oli keskne osa meie Tallinna-elus, eriti rahvamuusikal. Meie kodus lauldi kogu aeg, isa mängis hästi kitarri. Ukraina rahvalaulutraditsioon on meile väga lähedane.
Olin 2. klassis, kui isa otsustas, et lapsed pannakse Tampere konservatooriumisse, ja minu pilliks valiti viiul. See oli hea asi. Tõsi, slaavi kasvatusstiili järgides meid sunniti harjutama ja vahel rikkus see pisut tuju, ent mul ei tekkinud kunagi sellist tunnet, et ma vihkaksin pillimängu. Vastupidi, muusikast sai mulle omamoodi hingevärav, oma ilm, kuhu pageda. Muusika on alati olnud mu elu osa ning et sellest sai mu amet, on osa loomulikust protsessist. Ka mu mõlemad nooremad vennad ja noorem õde on muusikud. Õde ja üks vendadest on pianistid ning teine vend mängib tšellot.
Nüüd oleme jõudnud katoliku kiriku juurde Vene tänaval. Kas sellel kirikul on sinu jaoks eriline tähendus?
Jah, selles kirikus, altari lähedal, on minu isa tehtud klaasmosaiik. Mäletan hästi, kuidas isa seda ühes vanalinna keldris tegi. Mosaiigiraamide tina lõhn oli igapäevane osa mu lapsepõlvemaailmast, kui isa suuri klaasmosaiike kokku pani.
Jõudsime katoliku kirikust ukraina kirikusse Laboratooriumi tänaval. Mis tähendus on sellel kirikul sinu jaoks?
Seda võiks nimetada mu teiseks koduks, mu südame koduks. Mina kasvasin siin, selles keskkonnas. Nägin, kuidas mu isa ja pan Anatoli (Anatoli Ljutjuk – toim), kes on koguduse vanem, lõid siia ukraina kogukonna… 2000. aasta uusaastapäeval pandi kirik põlema. Aastatuhat algas väga kurbade märkidega. Kirik on jõudu säästmata uuesti üles ehitatud. Ja nagu näed, sai kirik kaunis. Seda kirikut tulid ehitama müürsepad ja kunstnikud erinevatest Ukraina piirkondadest. Siia on tahetud luua midagi püsivat ja on sündinud suurepärane kultuurikeskus.
Ukraina kirikust kõndisime läbi vanalinna Vabaduse väljaku juures asuvasse parki. Kahju küll, aga nüüd on tulnud aeg rääkida poliitikast. Mis mõtetega oled jälginud viimase aja sündmusi Ukrainas?
Olukord on väga raske. On olnud ka väga valus vaadata kannatusi, mida need sündmused on tekitanud mu Ukrainas kasvanud isale. Jah, tunnen jõuetust nähes, kuidas Ukraina sündmustest on saanud kogu Euroopat raputav tragöödia. Teisalt mõtlen, et nüüd ei tohi korrata samasuguseid vigu, mida tehti 1930ndate lõpus. Nüüd tuleb teha kõik, et II maailmasõja laadsed sündmused ei korduks. See puudutab meid kõiki ka üksikisiku tasemel. Putini Venemaa on väga hirmutav riik.
Sõnadest ei piisa kirjeldamaks seda natsionalismist joobnute maailma ja psühhoosi ega ka maad, kus valetatakse kogu aeg. See on tõesti hirmutav. Veel hirmutavamaks teeb asja see, et selle psühhoosi mõjud heiastuvad ka väljaspool Venemaa piire. Teeb muret, et kas suudetakse selline areng peatada. On kurb, et inimesed ei paista olevat ajaloost midagi õppinud, vaid järgnevad jälle ühele despoodile. See, et inimesed tantsivad selle despoodi tujude järgi, on väga kurb.
Kõne all on vägagi hävitav jõud. Mul on ka venelastest kahju. Venemaal on õnnestunud propaganda abil segapudruks keerata kõik mõisted alates fašismist ja natsismist. Ajalugu on täiesti unustatud. Venelased peavad oma maad taas suurvõimuks, mis võib teha, mis pähe tuleb. Lääs tundub taas kord olevat Venemaa suhtes liiga heauskne. Lenin ütles, et kapitalistid ise müüvad neile selle köie, millega nad lõpuks üles puuakse. Kas praegu on sama olukord? Mõeldakse, et müüme Venemaale veel midagi, ehkki teatakse, milline Putini Venemaa on. Sisendatakse endale, et vast olukord polegi nii hull, kui see paistab.
Tuleb meelde vana anekdoot. Naine tuli komandeeringust varem koju ja avastas mehe võõra naisega voodist. Mees hüppas püsti ja ütles: «Vannun, et midagi ei juhtunud.» Naine vastas: «Ma ju nägin kõike oma silmaga.» Selle peale ütles mees solvunult: «Kas tõesti usud meelsamini oma silmi kui mehe sõna!!?» Nüüd tundub, et läänes tahetakse uskuda meelsamini Putini sõnu kui oma silmi. See puudutab eriti Soomet.
Soomes kujutlevad mitmed, et Venemaalt tulev informatsioon on sama objektiivne kui läänest tulev informatsioon. Soomes arvatakse, et mõlemad eksivad ja tõde on kusagil vahepeal. Me suudaksime paremat, sest kõik taevamärgid on näha, aga küsimus on selles, kas neid tahetakse lugeda. Kui Euroopa nüüd Putinile vastu ei hakka, siis kogeme tagajärgi omal nahal palju hullemini, kui suudame ette kujutada. Venemaa vastu oleks kohe pärast Krimmi okupeerimist pidanud kehtestama sellised sanktsioonid, mille mõju nad oleks tundnud. Nüüd on antud Venemaale aega samm-sammult tegutseda ja olukord on muutunud kogu aeg ainult hullemaks.
Tuleme lõpuks muusika juurde tagasi. Sa kindlasti tunned eesti muusikuid?
Jah, minu südames on eriline koht kahel eesti dirigendil. Need on Eri Klas ja Paavo Järvi. Kui Tamperes elasin, siis Eri Klas oli Tampere filharmoonia peadirigent ja mina käisin peaaegu igal nädalavahetusel kuulamas tema juhatatud kontserte. Umbes 15-aastaselt võitsin ettemängimise Tampere filharmoonias ja pääsesin esimest korda viiuldajana mängima nendega kahel kontserdil. Eri Klas oli dirigent. Olin siis väike tüdruk ja mäletan, kuidas Eri Klas tuli mind pärast kontserti kallistama ja nimetas mind mängukaruks. Muide, kohtusin temaga mõned päevad tagasi Helsingis ühel heategevuskontserdil ja rääkisime juttu.
Nüüd oktoobris lähen Pariisi orkestrisse. Võitsin seal Paavo Järvi assistendi koha. Hakkan koos temaga töötama. Olen tema tööd väga imetlenud ja ta on üks mu lemmikdirigentidest. See, et ta on eestlane, annab asjale veel ühe meeldiva lisanduse. Ootan seda tööd innukalt. On tunne, nagu saaks mingi ring täis.