FOTO: Sander Ilvest

Ülevaateteose «Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012» esimene peatükk algab lausega: «Viimase paarikümne aasta eesti laste- ja noortekirjandus jaguneb kaheks selgesti eristatavaks perioodiks: 1990. aastate kriisi- ja üleminekuperioodiks ja uuel aastatuhandel alanud tõusu- ja stabiliseerumisperioodiks.»

Arvude keeles tähendab see, et kui 1991. aastal ilmus aastas 58 teost, millest 26 olid tõlgitud, siis kaks aastat tagasi juba 607 teost, neist 194 eesti autoritelt. Alates 2005. aastast on algupärast lastekirjandust ilmunud üle saja nimetuse aastas. Ajavahemiku viljakaim aasta oli 2007 – siis ilmus eesti autoritelt 163 lasteraamatut.

1991. aasta oli eesti lastekirjanduse ikaldusaasta. Kirjanike liidus toimus sel puhul lastekirjanduse komisjoni nõupidamine. Seejärel ilmus mitu artiklit, kuid murrangu tekitas Reet Krusteni artikkel «Eesti lastekirjandus surnud?» Soome lastekirjanduse ajakirjas Onnimanni, mispeale hõimurahvas kogus 165 000 Eesti krooni, et korraldada algupärase lastekirjanduse konkurss ning trükivalgust nägi kuus lasteraamatut, teiste seas Liili Remmeli «Päkapikumetsa lood» ja Lehte Hainsalu «Pikkurilli».

Ent juba 1994. aastal debüteeris Edgar Valter «Pokuraamatuga», aasta hiljem ilmusid Andrus Kivirähki esimene lasteraamat «Kaelkirjak» ning Piret Raua autoriraamat «Kataleena isemoodi juuksed». Lisaks uutele autoritele jätkasid 1990ndatel kirjutamist tunnustatud autorid Ellen Niit, Aino Pervik, Heljo Mänd jt.

Ülevaateteose esimeses peatükis, mis annab ülevaate üldistest trendidest, kirjutab Ave Mattheus, et žanriliselt ja temaatiliselt on eesti laste- ja noortekirjandus uuel sajandil tasakaalustunud. Tekkinud on uusi žanre (nt kogupereraamat), väikelasteraamat ja noorteromaan on muutnud vormi- ja teemarohkeks.

«Jätkuvalt viljeletakse kõige rohkem fantaasiakirjandust (kunstmuinasjutt, ulme, absurd, fantaasia ja reaalse elu põiming), kuigi mõnes vanuserühmas (nt eel- ja algkooliealiste või noortele mõeldud kirjanduses) on realistlike probleemraamatute osakaal märkimisväärne. Realistlikes raamatutes käsitletakse paljusid moodsaid sotsiaalseid probleeme: vanemate töötus või ületöötamine, katkised perekonnad, vaesus, tänavalapsed, mõnuainete tarbimine.»

Mattheus nendib, et kõige rohkem lugemisvara ilmub eel- ja algkooliealistele tüdrukutele (autoriteks Aino Pervik, Kristiina Kass, Epp Petrone jt).

Kirjandusteadlased on võtnud kasutusele uue termini – emakirjandus. Sel puhul kasutavad emad inspiratsiooniallikana lapsi ning kirjutavad äratuntavalt oma pere sündmuste põhjal. Sellised autorid on näiteks Kerttu Soans ja Epp Petrone.

Uuena on tekkinud ja esile kerkinud noorte täiskasvanute kirjandus, mille eeldatava sihtrühma vanus jääb 20.–30. eluaastasse, kuid mille sisuks on tüüpilised murdeea probleemid – identiteet, isiksuse kujunemine, seksuaalsus, tunnustamisvajadus jne. Sellised raamatud on näiteks Hirami «Mõru maik», Kerttu Rakke «Kolmas printsess», Sass Henno «Elu algab täna», Eia Uusi «Kahe näoga jumal».

Suurima kriisi elas enne sajandivahetust üle aga lasteluule. Jaanika Palmi hinnangul on tänaseks peale kasvanud jõuline ja eriilmeline põlvkond autoreid, kes annavad lootust uutele saavutustele.

Raske on ka näitekirjandusel. Suure osa trükis ilmunud näidenditest moodustavad jõululood ning temaatika on sageli muinasjutukeskne.

Vaadeldaval ajavahemikul on drastiliselt muutunud laste- ja noorteajakirjandus. Ilmumist alustas 22 ajalehte/ajakirja, kaks aastat tagasi jätkas ilmumist vaid kuus: Hea Laps (tiraaž 1600), Kumakese tegelusvihik (4300), Mesimumm (1900), Muumi (3700), Semu (600) ja Täheke (6600).

Mis teid raamatut koostades üllatas?

Jaanika Palm: 1991. ja 2012. aastal ilmunud raamat erinevad nii palju, kasvõi kujunduse, trükikvaliteedi poolest. See natuke hämmastas.

Krista Kumberg: Nagu vaeslaps ja talutütar.

Mari Niitra: Raamatust on saanud lapsele esteetiline objekt. Väga selgelt on tunda turunduslik pool. Vaadeldava perioodi alguses olin mina veel laps, mäletan, et siis olid raamatud tõesti nagu peldikupaberil, pisikeses kirjas ja kuidagi vaevu-vaevu välja antud.

Kumberg: Tollal sai iga soovija raamatu välja anda, aga raha selleks polnud.

Ilona Martson: No nüüd saab ka igaüks raamatu välja anda, aga need on kullakarvalisemad.

Palm: Seetõttu on keerulisem vahet teha.

Kumberg: Haapsalu lasteraamatukogu külastas maakonna mõjukas isik, kes tunnistas ausalt, et on juba tükk aega võimul olnud, aga näe, lasteraamatukokku pole jõudnud. Et me teda kultuurivaenulikuks inimeseks ei peaks, siis ta lisas: «Olen selles PÄRIS raamatukogus käinud.»

Parandage mind, kui eksin, kuid mulle on jäänud mulje, et on olemas lastekirjandus ja PÄRISkirjandus. Meie koostatud raamat näitab väga selgelt, et lastekirjandus on teinud «päriskirjandusega» kõik kaasa. Ma ei üllatunud, aga sedastasin, et lastekirjandus on reageerinud väga teravalt ja kiiresti kõikidele ühiskonna muutustele. Autorid on püüdnud last toetada, aidata tal selles olukorras hakkama saada.

Ave Matteheus: Kirjutasin noortekirjandusest ja mind ikka üllatas, kui palju häid raamatuid on lühikese aja, napilt tosina aastaga ilmunud. Noortekirjanduse buum läks lahti 1999.–2000. aastal. Meil on nii palju mitmekesist noortekirjandust, mis ei jää muu maailma noorteraamatutele sugugi alla. Mind üllatas see kiire areng.

Millise diagnoosi panete täna eesti lastekirjandusele?

Palm: Lastekirjandus on paremas seisus kui kunagi varem. Võib-olla sarnases olukorras esimese Eesti Vabariigi ajaga – siis kirjutati ka, et eesti lasteraamat on heas seisus, ja oli ka.

Loomulikult on mõningaid puudujääke – poisteraamatuid pole nii palju, kui tahaks, koolist ei kirjutada nii palju kui vaja, mõnes raamatugrupis ootaks rohkem raamatuid –, aga kurta ka ei saa.

Niitra: Võib-olla on probleem hoopis selles, et mingeid asju on liiga palju. Näiteks ilmub liiga palju muinasjutte; debüteerib igasuguseid autoreid ja kuna raamatud võivad väga kenad välja näha, siis on keeruline leida üles see õige, sest kõik kirjud raamatud pole kvaliteetse sisuga.

Kolleeg, kel on väike laps, palus küsida, miks on meil nii vähe lastekirjanikke, aga nii palju lastele kirjutajaid.

Kumberg: Protsent on sama, mis täiskasvanute kirjanduses, ka seal on kirjanikke tunduvalt vähem kui kirjutavaid inimesi. Kirjutamine tundub prestiižne.

Martson: Samas lugemine pole. Kirjutajaid on jalaga segada, lugejaid ei ole. Torkab silma, et eesti autori lasteraamat müüb palju paremini kui tõlkeraamat. Kui ma üldse midagi toetaks, siis häid lasteraamatute tõlkeid. Meie tõlkelasteraamatud on kaldu ingliskeelsuse poole. Kui kõrvale saaks teistest keeltest häid lasteraamatuid – sellest olen viimastel aastatel puudust tundnud.

Milline see toetus peaks olema?

Martson: Kirjastajate suhtumine võiks olla teadlikum. Kultuurkapital toetab lasteraamatute tõlkeid, aga see suhtumine võiks olla laiem. Olen kohanud näiteks raamatukogudes suhtumist, et oh, see on mingi välisautor, miks me peaksime sellele tähelepanu pöörama, toetame ikka oma autorit, väljamaalane on teisejärguline.

Ilmselt tuleneb selline suhtumine prahitõlgetest. Korralike tõlkeraamatute tiraažid on ikka väga väiksed, alla 500, ka alla 300 pole ime.

Palm: Esile saab tõsta Põhjamaade raamatute tõlkijaid, kes on valinud välja superraamatud ja teinud imehead tööd. Ilmselt saavad tõlkijad Põhjamaadest tuge.

Teie raamatust tuleb välja, et kõige rohkem lugemisvara ilmub igas vanuses tüdrukutele. Miks?

Palm: Seda peab autoritelt küsima. Stereotüübi järgi on lugemine märksa rohkem tüdrukute kui poiste asi.

Eesti Vabariigi esimesel perioodil ilmus ju poistekirjandust rohkem.

Kumberg: Toona oli meesautoreid rohkem. Nagu ka nõukogude ajal, kui kirjutasid Eno Raud, Jaan Rannap, Heino Väli, Holger Pukk.

Mattheus: Mina seostan seda naisliikumise hoogustumise ja feminismi arenguga. Esimese vabariigi ajal ilmus ka tüdrukute raamatuid, aga nõukogude ajal tekkis tüdrukute kirjanduses suur auk. Igaüks suudab öelda tuntud näiteid: Aino Pervik ja Silvia Rannamaa, Ellen Niit. Täna on naiskirjanikke palju rohkem.

Seletan seda feminismi mõjuga – naiste eneseteadvus on kasvanud, tüdrukutele pööratakse rohkem tähelepanu, naised kirjutavad rohkem, nad kirjutavad oma lapsepõlvest, kogemustest. Seda näeb eriti noortekirjanduses, seal on tüdrukuteraamatute domineerimine silmaga nähtav.

Aga ehk ei peaks tegema vahet tüdrukute- ja poistekirjandusel?

Martson: Kui ma Tähekese sihtgrupiga (algkooliealised) töötan, üritan vahet mitte teha. Tekst peab olema huvitav nii poistele kui ka tüdrukutele. Aga samas arvan, et mingis vanuses, üsna varakult hakkavad lapsed ise vahet tegema.

Lapsi mõjutavad väga-väga kindlad ühiskondlikud stereotüübid. Neil on varakult selge, mida teevad poisid ja mida tüdrukud. See ei puutu raamatuilma, vaid on laiem ja algab juba mängudest, aruvutilehekülgedest, kõigest, kõigest.

Mattheus: Poisid ei loe tüdrukuteraamatuid, aga tüdrukud loevad nn poisteraamatuid. Võib-olla ei saagi neid nimetada poisteraamatuteks – need on seiklusliku sisuga, põnevad, need on fantaasiarikkad raamatud, mis sobivad kõigile, ja neid loevad ka tüdrukud palju. Aga poisid ei loe raamatuid, kus peategelane on tüdruk ja taustaks tüdrukute maailm.

Kumberg: Raamatud, kus ei toimu midagi.

Mattheus: Jah, kus ei toimu midagi ja kus on esiplaanil suhted.

Kumberg: Kui aga on «Vilgukivioru Tonje» (autor Maria Parri), kus midagi kogu aeg toimub, siis seda loevad ka poisid.

Palm: Tänased tüdrukud nendes raamatutes on märksa poisilikumad kui meie aja lasteraamatute kangelannad. See pole üldse halb.

Lastekirjandus pole varem nii heas seisus olnudki, aga kui suur on laste huvi raamatute ja lugemise vastu?

Kumberg: Alati on olnud inimesi, kes loevad, ja inimesi, kes ei loe. Nii on ka lastega – alati on lapsi, kes loevad palju, ja neid, kes ei loe. Raamatukogus puutun kokku nendega, kes loevad. Kui käin klassides raamatuid tutvustamas, tuleb lugejaid jälle juurde. Arvan, et hala, nagu lapsed ei loeks, on natuke üle paisutatud ja natuke nagu nõiasõna pealepanemine. Loetakse ikka päris palju.

Mattheus: Kui kodus ikka ei ole raamatuid, kui vanemad ei loe, siis pole ka lastel seda harjumust. Lasteraamatukogus näen tihti emasid, kel on näpus õpetaja antud nimekiri. Loomulikult on erandeid, aga vanemlik eeskuju on oluline, raamatukokku tuleks minna koos lapsega. Kui laps ei loe, pole süüdi laps, vaid perekond, mitte nii väga õpetajad ja kool.

Martson: Lapsevanemana võin kinnitada, et õpetajaid on erinevaid. Põhjus pole selles, et kodus ei loeta, vaid tänapäeva lapsel on nii palju muid kohustusi, mis võtab aja ära. Lapsel on vaja käia trennis, istuda arvutis, on vaja liikuda punktist A punkti B, sest sageli elavad lapsed koolist kümne kilomeetri kaugusel, ka Tallinnas. See kõik võtab lugemise aja väheseks. Filmimaailma mõjul üritab laps lugedes asju ette kujutada ja seetõttu loeb ta raamatut kauem.

Mäletan oma lapsepõlvest, et oli kohutavalt igav – raamat oli ainus meelelahutus ja see andis võimaluse sukelduda teistesse maailmadesse. Telekast ju ei tulnud midagi.

Palm: Praegu on telekas igas kodus, aga raamaturiiuleid või niisama vedelevaid raamatuid, mida oleks sul mugav korraks kätte kahmata, on palju vähem. Pealegi on tänapäeva lasteraamatud raskemad, seega on neid raskem kaasas kanda. Esmapilgul on need kõik nagu tühised asjad, aga kokku mõjuvad. Mina ikka ütlen, et kui tahate, et loetaks, siis jätke rohkem raamatuid vedelema.

Mattheus: Meie elu on väga visuaalne, silmaga võtame kõige rohkem infot vastu. Sõnaga töötamise harjumus ja sõnasse süvenemine vajab treenimist. Tänapäeva lastel on see kogemus tagasihoidlik, lugusid saavad nad hõlpsamini pildina telerist, filmist, internetist. Töö sõnaga nõuab seetõttu suuremat vaimupingutust, panustamist.

On arvatud, et koolis kohustuslikud raamatud ei kõneta lapsi. Mil määral vajaks kohustusliku kirjanduse nimekiri reformi?

Kumberg: Mina küll kiidan Haapsalu algkooli õpetajaid. Esiteks on õpetajal väga suur vabadus kohustusliku kirjanduse nimekirja koostamisel. Ta võib lajatada lapsele «Tasujaga» ja «Ümera jõega», aga võib ka koostada oma nimekirja. Meil tehakse igasuguseid tempe. Teada on, et raamatukogust ei ole võimalik saada 20 ühte ja sama teost, siis õpetajad korraldavad näiteks grupilugemise: kolm last loeb «Vilgukivioru Tonjet», teine kolmik «Aguliurka lapsi» (autor Reeli Reinaus) jne, raamatut lugenud grupp annab pärast teistele ülevaate. Hästi palju sõltub õpetaja entusiasmist ja sellest, kas õpetaja ise on leidnud tee raamatukokku. Sest raamatukogu on õpetajale väga suur tugi, kui ta oskab seda kasutada.

Lugemine saab alguse ilusatest pildiraamatutest ehk mudilaskirjandusest ja neid on poodides väga palju, ent tase kõigub. Illustratsioonide uhkusega võrreldes mõjuvad tekstid sageli mannetuna, puudub stiil, idee. Kuidas mudilastele mõeldud raamatute külluses orienteeruda?

Niitra: See, kui pilt on sõnast võimsam, polegi tingimata paha. Väga palju sõltub lapsevanemast, kas ja mida ta lapsele juurde räägib.

Väikelasteraamatute letis matavad suvalised papiraamatud hea raamatu enda alla. Õnneks on Põlvepikuraamatu konkurss (algataja kultuuriministeerium ja kirjastus Päike ja Pilv, 2006. aastast, võitnud käsikiri ilmub raamatuna) toonud algupärase mudilaskirjanduse pildile tagasi. Enne seda oli üsna tühi maa. Konkursi läbinud raamatud on kvaliteetsed.

Mattheus: Raamatupoe kirevuses orienteerumisel on abi visuaalsest kirjaoskusest, mis on kesine. Ka meie raamatust jäi illustratsioonide peatükk välja.

Miks?

Palm: Sest polnud inimest, kes olnuks nõus seda kirjutama. Lasteraamatute illustratsioonist rääkijaid veel on, aga kirjutajaid pole üldse.

Mattheus: Seda pole ka uuritud, meeletult suur töö tuleks ära teha.

Martson: Kaunimate raamatute ja Nukitsa konkursi võidavad eri raamatud. Lapse maitse on hoopis teine, see vastuolu on olnud alati.

Mattheus: Esteetilist maitset saab ikkagi arendada.

Kumberg: Peaasi, et oleks hästi palju piltidega raamatuid, et lapsed saaksid valida.

Laste- ja noorteraamatud on teinud kaasa kõik ühiskonna arengud, see peegeldub sisus. Muutunud on perekonna käsitlemine, näiteks on uus teema isa puudumine. Aga millistest teemadest on puudus?

Kumberg: Neljanda-viienda klassi lapsele koolist peaaegu ei kirjutata. Noorele küll, seal on kool aga taustal.

Mattheus: Noortekirjanduses võiks rohkem olla huvialateemasid. Liiga palju on noorte probleemraamatuid: narkomaania, alkoholism, kisamine. Kõik see on sünge.

Kumberg: Äärmisel juhul tehakse raamatus bändi, rahvatantsu aga üldse ei tantsita.

Mattheus: Pisut kirjutatakse hobustest. Minu poolest sõitku kasvõi rulaga, aga et oleks ühiseid tegevusi, mille kaudu tegelased leiaksid mõttekaaslasi ja sõpru.

Martson: Nalja võiks rohkem olla! Tunnen noortekirjanduses sellest kõige rohkem puudust. Autoritel pole huumorimeel sageli eriti arenenud. Mõni küll üritab nalja visata, aga pigem on see killurebimine ja teinekord pole need killud enam elulised, sest killud muutuvad. Släng teiseneb, sellega kaasas käia on paras väljakutse, sellega isegi saadakse hakkama, aga nalja, head huumorit pole.

Kumberg: Eneseirooniat ka pole.

Martson: Jah, see on brittide noortekirjanduses väga hea. Meil on probleemid probleemide otsa, ülitõsine maailmavalu vaatab sulle sealt otsa. Tundub, et autoril on ettekujutus, milline peab noorteromaan olema, ja ta lähtub alateadlikult sotsiaalsest tellimusest.

Milline on praegu e-raamatute ja paberraamatute suhe ja mis suunas lasteraamatud peaksid arenema?

Kumberg: Noorte sõprade pealt – just noorte, mitte laste – näen, et kes loeb paberraamatut, see loeb ka e-raamatut. Kuid kes pärisraamatut ei loe, see ei loe ka e-raamatut.

Niitra: Hea uudis on kombo-versioonid – korraga ilmub film ja raamat, näiteks «Lotte». Laps võib multikat 20 korda vaadata, aga siis võtab kätte raamatu ja saab sealt teistsuguse naudingu.

Martson: E-raamat võiks tulla küll, aga juhul, kui tekiks ühtne platvorm. Näiteks Täheke on küll iPadis, aga Androidi panek on Eestis nii kallis, et me ei saa seda endale lubada. iPadi Täheke on paraku kättesaadav piiratud hulgale lugejatele. Samas näitab Tähekese e-kogemus, et – üllatus-üllatus – kasvas paber-Tähekese ostjate arv.

Kui 2012. aastal oli Tähekese tiraaž 6600, siis praegu on juba 8500. Meid on aidanud, et Tähekese omanik on riik. Kõik uute aegade tuulest suure hurraaga omanikku vahetanud ajalehed/ajakirjad on tänaseks kadunud. Paraku on läinud kinni ka need, mis tekkisid ja püüdsid ilmuda ainult erakapitali toel.

Muidugi oleks hea, kui oleks olemas ka riigi toetatav noorteajakiri. Kuna meil seda pole, siis on isegi hea, et meil pole kommertsnoorteajakirja, mis koosneks popbändide piltidest ja huulepulkadest.

Mõistetav, et pabermeedial on raske ellu jääda, aga lastele ei tehta ka arvestatavaid veebiportaale – peale Jänku-Jussi.

Martson: Avatud on mitmeid kodulehekülgi, näiteks kasvõi Delfi Täheke. Jänku-Jussil on oma fännid, Jaanika Leoste ja tema perekond ainult sellega tegelevadki.

Palm: Jänku-Jussi omad kasvatavad endale fänne alates imikueast.

Keda te eesti autoritest viimase aja loomingu põhjal esile toote ja miks?

Palm: See on julm küsimus!

Martson: Eriti minu suhtes!

Palm: Minu jaoks on suur hitt Piret Raud. Temast saab tulevikus kindlasti klassik. Ta on kõige enam tõlgitud ja lavastatud autor, ta on saanud igasuguseid vilesid ja vidinaid, pealegi on ta multitalent, kes raamatutele kõiksuguseid asju juurde teeb. Ma hindan teda väga. Tal on head raamatud, muidu poleks hakatud teda tõlkima.

Niitra: Mina siis tooksin esile Piret Raua ema, Aino Perviku – tema on minu suur lemmik. Ta on endiselt viljakas autor ja tema tekstid lähevad järjest sügavamaks. Vot tema suudab ühe lausega kõik ära öelda.

Mattheus: Kui ma noortekirjanduse juurde jään, siis ütlen, et Aidi Valliku Anni-lood. Sest ta oli esimene, ta oli selle suure buumi algataja ja tema tuules on tulnud kõik teised. Võiks öelda, et ta on tüdrukuteraamatu päästnud ajaloo unarusest. Ma ei ütle, et ta on kõige parem, aga Vallik on esimene ja olulisem suunanäitaja.

Kumberg: Minule meeldib, kui lastele kirjutab Andrus Kivirähk, ta võiks seda rohkem teha. Kivirähki tekstides on huumor, fantaasia. Fantaasia viib alati kuhugi välja, see ei jää laperdama. Piret Raud meeldib ka. Hirmus tore, et Ilmar Trull luuletab.

Martson: Mina ei ütle midagi. Minule on kõik Tähekese autorid ühtemoodi armsad.

Aga siis uurin teilt, Ilona Martson, kes eesti autoritest võiks väljaspool Eestit läbi lüüa.

Martson: Iga maa lastekirjandusel on kontekst. Mul on näiteks selline kogemus. Tõlkisin Grigori Osteri «Õuduste kooli», mis oli siin suur hitt, aga kui rääkisin sellest Venemaal, kehitati seal õlgu.

Arvan, et me ei oska pakkuda õiget autorit, sest me ei tunne konteksti. Sellele küsimusele saab vastata inimene, kes on teisest kultuurist pärit, aga samas tunneb piisavalt hästi meie lastekirjandust, mõtlen näiteks segaperekondades elavaid inimesi. Ma ise ei julge ennustada. Mul on jube hea meel Piret Raua pärast, ta on tõesti teinud väga palju tööd, et ta raamatuid välismaal ilmuks, aga samas olen kindel, et meil on neid autoreid veel.

Andke nõu, kuidas raamatupoes õige raamat üles leida!

Palm: Loe meie raamat läbi ilusasti.

(Kõik naeravad.)

Võib raamatukoguhoidja käest nõu küsida, milline raamat kõlbaks näiteks koju osta.

Martson: Tuleb küsida nõu sõpradelt. Tuleb raamatutest rääkida. Räägi inimestega raamatutest! Ei pea tingimata küsima raamatukoguhoidjalt, tema võib sageli öelda, et seda loetakse palju. Aga samas pole see sinu raamat. Mina soovitan rääkida sõpradega, nendega, kellel on väikesed lapsed. Küsida nõu. Guugeldada raamatuid, sest ka Eestis on raamatublogid, kust leiab nõu.

Palm: Lastekirjanduse keskuse kodulehel on ka soovitused, täiendame nimekirja pidevalt.