Mihkel Kunnus: võrdõiguslus ja õigus armastusele.

Mihkel Kunnus Foto: Erakogu

Üks kristluse tänini elujõulisemaid aateid on olnud kõigi inimeste võrdsuse aade. Omal ajal oli see täiesti revolutsiooniline idee. Selle aate nimel on suurema või väiksema edu ja verega on kristlased hävitatud tohutult traditsioone ja traditsioonilisi kultuure, mõeldagu või iidsele India kastisüsteemile, tuhandete aastate vanusele traditsioonile, mis määras, kus keegi käia võis, kes kellega abielluda jne.  

Taeva tühjenemisega tühjenes mõistuslikust sisust ka see suur aade ning see jäi tühja sõnakõlksuna õhku rippuma. Ja nüüd ta siis ripub ja kummitab, ajab inimesi tigedaks ja tülli.

Häda selles, et Jeesusel oli tuline õigus, kui ütles, et minu riik ei ole sellest maailmast.

Planeedi Maa bioloogilises elus ei valitse võrdsuse, vaid selle vastandi – erinevuse – printsiip.

Hea ninaga kristlased ja humanistid just seetõttu instinktiivselt jälestavad kõike bioloogiaga seonduvat. Kristlane võib õige resoluutselt käratada, et inimene pole loom ja määrav on kultuuritasand ning maine ebaõiglus kompenseeritakse surmajärgse superõiglusega. Humanist vidutab silmi, tõstab lõua ja ütleb, inimene on küll loom, aga  seisab loomast kõrgemal ja määrav on kultuuritasand ja seega on kogu ebavõrdsus ja ebaõiglus sotsiaalselt konstrueeritud.

Probleemi tuum on sügavalt seotud paljunemisega, sugulise paljunemisega (selle tabasid oma aja kohmakusega ära nii natsid kui kommunistid). Mõningate reservatsioonidega võib öelda, et erinevuse genereerimine on üks sugulise paljunemise põhifunktsioone. Iga paljunemisaktiga segatakse kaardid uuesti. Nii öelda „liigi loogikast” lähtuvalt on see väga mõistlik, sest see näiteks ei lase vaenlastel (viirustel, parasiitidel) spetsialiseeruda. Samal moel toimib erinevate isendite erinev sünniaeg ja koht, aga NB! selle kõigega kaasnevad erinevad edukusvõimalused.

Loodus opereerib liigi, mitte isendiga, populatsiooni, mitte indiviidiga ning seda üsna vabalt käib-kah-suhtumisega. Igas aastakäigus on küllaga neid, kel nina kõver, nägemine puudub, kes põristab r-i, kes on düslektik, kes düsgraaf, kes viljatu, kel sigimisorgani sihik kõver, kes tajub end Jumala pulmaelundina. Erinevuse genereerimine on sugulise paljunemise korral nii valdav printsiip, et mingist keskmisest isendist saab, vaid üsna tinglikult rääkida.

Kuid fraas „mehhanism, mille funktsiooniks on tagada isendite edukus- ja eluvõimaluste erinevus (ehk ebavõrdsus!)” kõlab tänapäeva õhtumaalasele enamvähem täpse ebaõigluse definitsioonina ning üha rohkem leiutatakse institutsioone, mis töötaks täpselt vastassuunas – tagaks kõigile võrdseid võimalusi, haridusvalikutest kurkide kõveruseni.

Väga ilmekas on hüüdlause „Erinevus rikastab!”, sest see on lihtne eitusvorm humanistliku võrdusideaali ületamatust sisevastuolust. Sest ka selle sildi all käib ikka see sama tegevus – luua selline olukord, kus erinevus haihtuks, muutuks tähtsusetuks, kaotaks praktilise kaalu.

Inimeste vahelise erinevuse kaotamise arsenal on õige lai. See võib olla sümboolne, näiteks lihtsalt mitte tunnistada inimeste nahavärvide erinevust, luua „värvipimedaid” institutsioone jne. Traagilis-koomilised on lood kurikuulsatest Rootsi lasteaedadest, kus üritatakse isegi keelest mõnedele erinevusele viitavaid sõnu kaotada.

Üsna representatiivse pildi saab pika ajalooga erinevuse kaotamise tööst mehe ja naise vahel (siia käib ka kurikuulus sooline palgalõhe ehk taas üks erinevus, mis rikastab... erinevalt).

Väga tähtis on mõista tõsiasja, et võrdsete õiguste deklareerimine jääb narritavaks sõnakõlksuks, kui sellega ei kaasne erinevuste praktiline nullimine ja tühistamine. Selle tegemiseks peab esmalt muidugi erinevust tähele panema. Kaldtee trepi kõrval on hea näide – erinevus tuvastatakse ja luuakse praktiline olukord, kus jalgadega inimeste ja ratastooliga-lapsekäruga inimeste liikumisvõime vaheline erinevus maksimaalselt kaoks. Pange tähele: ideaaliks on luua olukord, et (saavutus)võimete vaheline erinevus kaoks, et võime ja võimalus sulaksid ühte ja kõigil võrdseks.

Naisõiguslastel võib olla seda raske tunnistada, aga selle valdkonna edenemine on päris palju elanud tehnoloogiliste saavutuste armust, mitte feministlikest traktaatidest. Ühiskond sai muutuda kõvasti võrdõiguslikumaks, kui see muutus nii mehhaniseerituks, et praktiliselt kaotati mehe üks olulisim erinevus naisest – suurem ihuramm. Loodi võrdsus Samuel Colt’i moodi – päästikule vajutamise võimekus on inimesel võrreldamatult võrdsem rusika- või mõõgavõitluse võimest.

Kas tehnoloogia saab muuta keskkonna (kunagi) selliseks, et saabubki täielik võimaluste võrdsus kõigi inimeste vahel, et kogu maailm on üks suur kaldteega trepp? Ainult ühel tingimusel – tuleb kaotada ka igasugune inimeste vaheline erinevus. Selgitan retoorilise küsimusega. Mida arvaks bioloog püüust luua selline kasvukoht (loe: ühiskondlik korraldus), kus oleks ühesugused elu- ja eduvõimalused nii riisil kui kaktusel?

Mõistagi absurdseks läheb asi ainult siis, kui võrdsusest teha ülim ja totaalne eesmärk igas eluvaldkonnas. Ja seda ei taha keegi. Näiteks sport on valdkond, kus inimesed naudivad inimestevahelist ebavõrdsust ja ei protestita ka soolise segregatsiooni vastu.

Samas sellised valdkonnad nagu valitsus ja tööturg (palgalõhe) peaks ju ideaalis olema sooneutraalsed. Siin nähaksegi kurja vaeva, et sooilminguid eemal hoida. Kõik oleks lihtne, kui tööl või valitsuses käiksid mehed ja naised. Aga käivad hoopis mehed, naised, emad, isad. Ja see eristus on tõeline Pandora laegas.

Lühiperspektiivis on asi lihtne: tuleb loobuda sugulisest paljunemisest ehk ainsast paljunemisest, mis meil on. Viljatus on ka kenasti võrdõiguslik. Lühimalt: mehe ja naise võrdsuse tagamise ja võrdõiguslikkusega on õige vähe probleeme. Tõelistesse raskustesse satume siis, kui tahame võrdsustada ema ja isa võimalusi. Ja kes läheneb emale ja isale õigluse aatega, see ei leia peagi enda ümbert muud kui ulgumist ja hammaste kiristamist. Suguline paljunemine ei ole ainult järgmise põlvkonna vahelise erinevuse genereerimise mehhanism, vaid selle ontoloogilises eelduses – soolisuses – on ka mehe ja naise põhimõttelise ja taandamatu erinevuse ürgkodu, mis ulatub aastamiljardeid möödanikku. Häda sellele naiivsele idealistile ja õiguslusest hullunule, kes läheneb emale ja isale kui eraldi indiviididele, kui inidiividele, kellel peavad olema võrdsed õigused ja võrdsed võimalused!

Sest ema ja isa pole indiviidid vaid suhe. Indiviid tuleb ladina keelsest sõnast in-dividuus, mis tähendab jagamatut, atomaarset (nagu meil õiguste subjektki, eks). Ema ja isa aga sugurakkepidi ühenduses, emaks ja isaks saadakse ühise lapse saamise läbi. Ja siin on jahvelik evolutsioon olnud nii sügavalt seksistlik, et seda juba mingi tehnoloogilise kaldteega ei paranda.

Tõsi, mõni väike tehnoloogiline leevendus on saavutatud. Toon ühe üsna esindusliku näite. Mees sai hakata jääma väikelapse juurde koju, kui tehnoloogiline leiutis – lutipudel ehk kunstrind –  kompenseeris tema kaasasündinud imetamispuude. Aga seegi on üsna pinnapealne, sest rinnaga imetamine on pikaajaline evolutsiooniline kohastumus, mille jooksul naisel ja ainult naisel on kujunenud vastavad neuraalsed rajad ja imetamisel vallanduv hormoonistik (peamiselt oksütotsiin), mis võimaldab tal lapse näolt paremini emotsioone lugeda, pluss tugev positiivne mõju mõlema immuunsüsteemile. Katsed on näidanud, et kui mehed hingavad oksütotsiini sisse, siis paraneb ka nende võime näolt emotsioone lugeda. Seega võiks teha ettepaneku, et härrased poliitikud peaks seda sisse hingama ja tagama isadele riikliku varustatuse oksütotsiiniga. Palju ei aitaks seegi, sest paraku on imik nii primitiivne olevus, et tema geenekspressiooni(!) mõjutab palju rohkem teda imetava persooni lõhn kui see, kas hoolitseja on end Judith Butlerist segi lugenud. Rinnaga imetamise nädal on sügavalt seksistlik, aga ometi humanistlik üritus.

Bioloogia tunneb emaefekti (maternal effect): ema fenotüübi mõju järglase fenotüübile, see tähendab, seda osa lapse arengust, mis viljastamisel kokku klopsitud ja elu lõpuni muutumatust genoomist üheselt ei sõltu, seevastu isaefekt (paternal effect) on nii haruldane, et sellest kuuleb teadusmaailmas harva ja ka siis ei jõua selle nähtuse mõjusfäär putukaspermast kaugemale.

Muide, mõningate narkosõltuvuste uurimiseks kasvatatakse rotte nõnda, et noores eas eemaldatakse nad korduvalt ema juurest, sest nii kasvatatud rottidel arenevad narkosõltuvused kergemini välja. Ei peagi vehkima peente bioloogiaterminitega (nt epigeneetika), see on ammu rahvatarkuses teada, et mees võib kohe pärast rasket viljastamistööd sigari ette panna, end täis kaanida, nuusutada liimi ja jääda siis ootusärevusest sarlakitesse ja punetistesse ühte jutti ning seejärel ravida end kõige karmima keemiaga – last see kuidagi ei mõjuta. Ema aga peab järgnevad üheksa kuud käima kui nööri mööda, lapsele mõjub pea kõik alates dieedist ja rockkontserdist lõpetades stressi ja adrenaliinitasemega (viimased panevad juba töökohta valima, eks). See see ülitugev bioloogiline asümmeetria kestab vähemalt kaks aastat. Ja selle trepi äärde (vähemalt lähisajanditel) juba kaldteed ei ehita.

Mehe ja naise individuaalsust kaotava ühendosa ehk lapse õigused, mille juurdeleiutamisega hoogsalt tegeletakse, tekitavad seda suuremat ebasümmetriat ema ja isa võimaluste juurde, mida rohkem õiguslased loodusteadusi ja meditsiini uurivad.

Ühelt poolt on ema võimalused kõvasti piiratumad (ei saa minna kõrgepalgalisele teetööle bituumeniaurudesse jne), teisalt on pärast viljastamist mees tal „mune pidi peos”. Naise bioloogiline panus on füüsiliselt tema sees, mehel aga jällegi vaid tühjad pihud. Piltlikult öeldes võib isase pärast viljastamisakti nahka pista, nii nagu mitmed putukad teevadki.

Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (nt Aventura „El Aborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.

Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana on käidud välja isegi selline hunnitu mõiste nagu „finantsiline abort”. Oo, õiguslus, see on oivaline! Tõsi, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil.

Ent sügav ebaõiglus siiski jääb. Isaks vägistada saab, emaks vägistada ei saa (ajalooliselt väga uus ümberpööratus). Kuigi on juba mõnda aega välja töötamisel meestele mõeldud rasestumisvastased pillid, mille võtmise saaks sobival hetkel „unustada”,  jääb lõppsõna siiski naisele (abort või mitte). Õiguslane võiks siin öelda, et vat, selline eksistentsiaalne suurvõim ongi naise tasu üksikemaduse (ja palgalõhe) eest, selle eest, et mehed ei saa öelda oma analoogiat naise sagedasele eluvalikule: „Laps peab olema, mees võib olla”.

Nii kui visata õhku küsimus, et kumb sugu on halvemas seisus, või kas riik või ühiskond kohtleb sugusid ebaõiglaselt, siis ei ole lahigutulel ega vastatikustel süüdistustel lõppu. Seega pole empiiriliselt kuigi vale nimetada feministe vaenuõhutajateks mehe ja naise vahel. Puud tuntakse tema viljadest, eks.

Küllap on asi suuresti inimese loomuldasa väikses võimes eristada erinevaid elusfääre. Avalikus elus, poliitikas, tööturul jms on feministlik hoiak kõigiti õigustatud. Õiglus on kahtlemata suur väärtus. Näiteks globaalmajanduslik ebaõiglus ressursside jaotamisel on praegu lihtsalt kohutav.

Aga mitte kõikjal. Emale ja isale ei tohiks võrdõiguslast liiga lähedale lasta, sest õiguslus, nimelt õhtumaine õiguslus, mis käsitab inim- ja võrdõiguste subjektina indiviidi, hakkab lõhkuma seotust pereliikmete vahel. Siin peab moraali ja õiguste subjektiks olema mingi suurem üksus kui indiviid või tuleb läheneda probleemile õigluse asemel mõne muu positiivse printsiibiga.

Kuulsast Prantsuse Revolutsiooni aegsest kolmikust sobiks kõige paremini Fraternité- vendlus. Sõna-sõnalisest tähendusest tasub mööda vaadata. Vendlus tähendab siin andvat, mitte nõudvat printsiipi. Seda, mis asendab nõudmise: „Mul on õigus sellele viimasele koogitükile!”, dialoogiga: „Võta sina!”, „”Ei-ei, võta hoopis sina!”, „Oh, mis, ikka sina!”. See on see printsiip, mis ütleb: „Oh, las seda teen mina, sest mul on hetkel rohkem aega!”, „Oot, ma tulen sulle appi!”.

1863 avaldas Fjodor Dostojevski oma mälestused Euroopa reisist. Seal ütleb ta, et vendlus tähendab eneseohverdust, andmisrõõmu, aga Lääne inimeses (ühiskondlikul tasandil) midagi sellist ta ei näinud. „Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda – noh, ja vendlust ei tulegi”.

Loomulikult piisab tervest mõistusestki, et loobuda  väiklasest õiglusenõudmisest oma perekonnas, suhtuda üleoleva põlgusega euroopalikesse õhutustesse mõõta stopperiga tasustamata (sic!) kodutööde hulka ning veel suurema põlgusega neisse riiklikult rahastatud struktuuridesse, mis pole muud kui institutsiooni staatusesse ülendatud peretüli.

Lühimalt: õiguslus on vendluse psühholoogiline vastand; õiguslus kätkeb alati nõudmist, aga ei saa  nõuda, et keegi tunneks su suhtes vabatahtlikku andmisrõõmu. Jõuga välja pressitud vabatahtlikkus on absurd. Õigus armastusele on mõisteline vastuolu.