Tõnis Saarts: värsked tuuled, suletud aknad

Illustratsioon: Pm

Politoloog Tõnis Saartsi meelest tuleks Eestile kasuks, kui vähemalt üks uutest poliitilistest jõududest pääseks tuleva aasta märtsis riigikokku, kuid eriliseks optimismiks ses osas paraku põhjust pole.

Eesti poliitika­elu ootab ees värskendus. Tulevastel märtsikuistel riigikogu valimistel nimekirju silmitsedes kohtab valija seal vähemalt kahte uut nime: Rahva Ühtsuse Erakond ja Eesti Vabaerakond. Viimane neist hakkab täna pidama oma asutamiskongressi. Kas uusi tegijaid võiks saata ka edu? Jälgides loodavate erakondade endi toimetamisi ja pidades silmas Eesti poliitika omapärasid, olen ma mõõdukalt skeptiline.

Tooksin välja neli põhitingimust, mis võiksid olla loodavate erakondade edu aluseks: värskena mõjuvad ja ühiskonnas tunnustatud liidrid; maailmavaateline suunitlus, mille alusel üritatakse poliitikas hõivata mõnda seni tühjana või pooltühjana seisvat nišši; tugev töö üle-eestilise erakonnaorganisatsiooni ülesehitamisel; ärieliidi toetus ning veendumus, et uut jõudu on tõesti Eestile tarvis.

Kõiki neid nelja dimensiooni analüüsides tekib nii Vabaerakonna kui Rahva Ühtsuse Erakonna eduootuste osas üksjagu küsimärke.

Esiteks liidritest. Kuigi rajatavatele uutele jõududele pole veel juhte valitud, saavad suure tõenäosusega nendeks Andres Herkel ja Kristiina Ojuland. Mõlemad on Eesti poliitikas olnud vähemalt paarkümmend aastat ning suurtest parlamendierakondadest tülidega lahkunud. Mõlemad kritiseerivad praeguse poliitsüsteemi suletust ja kartellistumust, olles ise omal ajal neile suletust loovatele regulatsioonidele vaikiva heakskiidu andnud.

Kas seesugune kriitika mõjub siira ja usutavana? Neile endile ja nende lähimatele kaasvõitlejatele kindlasti. Kuid kas ka laiemale valijaskonnale? Vaadates nii Eesti kui maailma kogemusi, saadab uusi ja protestimeelseid erakondi edu enamasti siis, kui nende etteotsa asuvad seni poliitikast kõrvale jäänud värsked tegijad, mitte aga veteranpoliitikud. Eesti poliitajalugu on ka näidanud, et meie valija ei usalda eriti vanadest erakondadest tüliga lahkunud poliitikuid. Neid peetakse kaotajateks. Meil pole paarikümne aasta jooksul olnud ühtegi näidet, kus mõnda olemasolevatest põhiparteidest lahkulöönud seltskonda oleks uue partei loomise järel tagasi valitud.

Veelgi tähtsam on aga ­uute tulijate programm ja maailmavaade. Mõlema partei võiks praegu internetis leitavate programmide järgi liigitada parempoolseks, kusjuures Vabaerakond astub ühte jalga konservatiividega ja Ojulandi-partei jääb konservatiivsuse-liberaalsuse piirimaile. Ometi ütlevad sellised klassikalised ideoloogilised sildistused Eesti valijatele üsna vähe – meie poliitajalooline kontekst on lihtsalt olnud veidi teistsugune kui Lääne-Euroopas.

Eesti poliitikat jälgides võib täheldada, et erakondadevaheline konkurents on suuresti taandatav kahele teljele, mis ongi aluseks Eesti poliitika tuumikkonfliktidele. Nendeks on sotsiaal-majanduslik parem-vasakpoolsus ning vene-küsimus (vt joonist). Sotsiaal-majandusliku parem- ja vasakpoolsusega on asi võrdlemisi lihtne: siin on peamiseks küsimuseks riigi sekkumine majandusse ja tulude ümberjagamise ulatus, teisisõnu pinge turuvabaduse ja ühiskondliku solidaarsuse vahel.

Teine telg on komplitseeritum, haarates endasse nii suhtumist Venemaasse kui siinsesse vene vähemusse. Kuigi Ukraina kriisi valguses on väga vähe neid erakondi (v.a ehk Keskerakond), kes peaksid praegust Venemaad neutraalseks või isegi usaldusväärseks partneriks, siis suhtumises siinsesse vene vähemusse lähevad erakondade vaated lahku. Pigem nn venevastase suunitlusega erakonnad umbusaldavad eestivenelasi, peavad neid sisimas potentsiaalseks julgeolekuohuks või keelduvad neid tunnustamast vähemusena, kellel on oma spetsiifilised mured ja probleemid. Teisel poolusel on aga parteid, kes leiavad, et siinsed venelased on valdavalt Eesti riigile lojaalsed (hoolimata sellest, kuidas nad suhtuvad hetkel Ukrainas toimuvasse) ning neil on oma eripärased ootused, hirmud ja igapäevamured, millega tuleks tõsiselt tegeleda.

Vaadates Eesti erakondade paigutust neil kahel tuumikkonflikte väljendaval teljel, näeme kummalist pilti: nišš, kuhu kuuluvad parempoolsed ja pigem venevastase hoiakuga parteid, on tugevalt ülerahvastatud, kusjuures just seal üritavad koha sisse võtta ka mõlemad eespool mainitud uustulnukad. Samas nišš mõne parempoolse, kuid vene küsimuses neutraalse ehk siis tõeliselt liberaalse partei jaoks on täiesti tühi.

Samamoodi puudub meil mõni vasakpoolne, kuid samas rahvuslust rõhutav partei (nišš, kuhu Lääne-Euroopas on praeguseks liikunud paljud paremäärmuslikud erakonnad). Siit ka tõsine küsimus nii Vabaerakonnale kui Rahva Ühtsuse Erakonnale: miks te üritate hõivata nišši, mis on niigi pilgeni täis ja kus teid on ees ootamas juba kaks tugevat parlamendierakonda? Edulootus koidaks siis, kui näiteks Reformierakond otsustaks minna tagasi oma esialgsete liberaalsete juurte juurde ning distantseeriks end Ansipi-aegsest rahvuskonservatiivsusest, või siis IRLi tabaks tõsine sisekriis ja nõrgenemine.

Seda, et loodavad erakonnad kalduvad vene-küsimuse teljel pigem rahvuskonservatiivsusesse, kinnitab ilmekalt tõik, et nende programme lugedes jääb vägisi mulje, et Eestis elavadki vaid eestlased ja eestikeelsed inimesed, siinset vene vähemust ja integratsiooni pole aga seal poole sõnagagi mainitud.

Kui loodavad erakonnad tahavad riigikogus vastu pidada kauem kui üks valimistsükkel, siis tuleb neil teha veel üks tõsine pingutus – üles ehitada tugev üle-eestiline erakonnaorganisatsioon. Eestimaa Roheliste kogemus näitas väga ilmekalt, et kui sa pole kohalikel valimistel mingilgi määral arvestatav tegija ja ei ületa isegi ülevabariigiliselt valimiskünnist, siis järgmisesse riigikokku sul asja pole.

Parteiorganisatsiooni ülesehitamine vajab inimesi, kes n-ö «töötavad jalgadega»: loovad sidemeid kohalike eliitidega, veenavad inimesi, sõidavad pidevalt ringi jne. Kas loodavates erakondades on seesuguseid aktiviste piisavalt? Kui ei, siis tuleb isegi esialgse edu puhul peagi seista silmitsi sama saatusega, mis tabas rohelisi. Eesti erakonnapoliitika on professionaliseerunud ning ellu jäävad vaid tugeva organisatsiooni ja poliitikategemise-võimekusega parteid.

Ning viimaks üks väga proosaline tõik – küsimus rahast. Me teame, et riik parlamendivälistele äsjaloodud parteidele raha ei eralda, seega tuleb neil oma valimiskampaaniaks ise ressursse hankida. Loomulikult võib väita, et raha pole eriti oluline, ning kampaaniat saab teha ka n-ö ukselt uksele ja sotsiaalmeedias, valijaskonnaga otse suheldes. Vaba Tallinna Kodanik ja Vaba Tartu Kodanik tõestasid mullustel kohalikel valimistel, et see strateegia võib isegi teatavat edu tuua.

Jah, kohalike valimiste kontekstis võis see mudel tõesti töötada, kuid parlamendivalimistel tuleb kampaaniat teha üle Eesti ja selleks, et olla vähegi konkurentsivõimeline suurerakondadega, tuleb võrdlemisi korralikke summasid välja käia. Siit ka oluline küsimus: kas suudetakse mitmeid kaalukaid ärieliidi esindajaid piisavalt veenda, et Eesti vajab tõepoolest mõnda uut poliitilist jõudu?

Hoolimata artikli skeptilisest toonist tahaks siiski loota, et vähemalt üks uutest jõududest ületab valimiskünnise ja osutub valituks uude riigikokku. See oleks vajalik juba seetõttu, et olemasolevaid erakondi mugavustsoonist välja tuua ja tekitada tunne, et keegi hingab neile kuklasse. Kahjuks on aga seesuguseks optimismiks vähe alust, kui loodavad parteid lähevad edasi strateegiaga, mille nad näikse juba valinud: panustamine peaasjalikult vaid poliitveteranidele, trügimine juba niigi pilgeni täis maailmavaatelistesse niššidesse, organisatsiooni ülesehitamise taandamine teisejärguliseks ülesandeks ning uhked tõdemused, et raha pole valimiskampaania jaoks oluline.

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi üldpolitoloogia lektor