Vello Salo: rehabiliteerime Neitsi Maarja!

Vello Salo Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kaanas olid pulmad – nii kehvad, et said maailmakuulsaks: veiniküla pulmalauas tuli nimme veinist puudu. Ja vähe puudus, et kogu peigmehe suguvõsa oleks hakatud Kuivapulma kuttideks kutsuma, aga ei hakatud: pulmaliste hulgas oli üks naine, kes sosistas oma pojale: «Vein on otsas!» Poeg kostis küll, et polevat tema asi, aga ema soovitas köögipoistele: «Tehke, mis tema ütleb!» Poeg laususki: «Täitke need astjad veega ja viige sealt sajavanale maitsta!» See proovis ja hakkas peigmeest noomima: «Igaüks paneb alguses parema veini lauale ja kehvema alles siis, kui pea soe – sina aga hoiad parema viimaseks!»

See lugu torkas pähe kohe, kui lugesin Postimehest (Jaan Lahe, «Maarjamaa kahtlane juubel», PM AK 6.09), et Neitsi Maarja eestkoste palumine lahutavat katoliiklasi protestantidest. Seda loen-kuulen mujaltki – niisiis üks teema, mida äsja välja kuulutatud teema-aastal tasub lähemalt vaadelda. Teema on aga suur ja lai, palun järgnevat võtta ainult esmaabina piibelliku Maarja-kuju mõistmiseks.

Alustagem algusest. Piibli esimesel leheküljel seisab lugu sellest, kuidas tohuvabohust sai kuue päevaga õnnistatud kord: seitsmendal päeval õnnistas Jumal-Isa uut maailma, mis «oli väga hea». Lugu algab sõnaga «Alguses». Sama sõnaga alustab evangelist Johannes oma lugu uuest algusest, aga ka selle alguse esimesest seitsmest päevast: seitsmendal päeval ilmutab Jumal-Poeg oma «viimaseks hoitud» au.

Kaana pulma lugu ei ole niisiis mitte üksnes 2. peatükk, salmid 1–11, vaid Johannese evangeeliumi avasõna kõrgpunkt. Rutakal lugejal võib Johannese seitsme päeva mõte kahe silma vahele jääda või koguni – kui ta juhtub karsklane olema – hoopis silma torgata, et Issand ise jagab veini (ja veel sadu liitreid!) pulmarahvale, kes on oma laua juba kuivaks joonud. Vähe sellest, Johannes kinnitab veel, et just sellega ilmutas Jeesus oma jumalikku au ja pani oma õpilased uskuma.

Muistset Gilgameši lugu võib lugeda iga kirjaoskaja, aru saab sellest aga ainuüksi too lugeja, kes oskab end aastat kolm tuhat vanemaks mõelda. See on jälle nii raske töö, et sellega saavad hakkama ainult vähesed – ja sellepärast kutsub mõistlik lugeja appi vanade tekstide eriteadlased, eksegeedid. Kes õpivad eluaja, ent kinnitavad siiski: ma ei tea veel kaugeltki kõike.

Üks ajaleheartikkel ei suuda palju rohkem kui hoiatada asjatundmatute arvamuste eest, mis meil praegu moes on: paber ei karju ju. Ent kuidas oskaksimegi meie, paadunud paberiraiskajad, end tagasi mõelda aega, mil paberist ei osatud veel kurja undki näha? Aega, mil kirjutusmaterjal oli nii röögatult kallis, et tuli pikalt mõelda, kas üldse kirjutada. Ja kui, kuidas seda teha nii lühidalt kui võimalik?

Johannes kirjutas kaks tuhat aastat tagasi ja räägib nii, nagu tollal kombeks oli. Meie tarvitame küll ikka veel neidsamu sõnu, ent mõned tähendasid tollal midagi muud. «Au» – üks Johannese põhilisi mõisteid – tähendas jumalikku auhiilgust. Teine põhimõiste on «tund» – Isa poolt seatud õige aeg.

Kaanas ütleb Jeesus esiteks, et «minu tund ei ole veel tulnud», ent loost selgub, et see tund tuli õige varsti. Ja tuli ilmselt ema eestkostel. Ema Maarja seisab ka Johannese evangeeliumi lõpus: «Vaata, see on sinu ema!» ütleb ristilöödud Poeg oma armsale õpilasele. Klassikaline eksegees väidab: emaks kõigile Poja armsatele õpilastele.

Eksegeet teab, et Johannese evangeelium on varjundirikas filigraanteos, kus vähimalgi üksikasjal on oma tähendus. Me kasutame tänapäeval ka neidsamu arve mis Johannes, ent peame küsima: miks on tema seitsmes päev samas ka kolmas, miks neid anumaid oli nimelt kuus, miks maht oli nimelt kaks-kolm mõõtu jne. Kuid jäägem tänase teema juurde: piibellik Maarja.

Tere, sa armuleidnu! Issand on sinuga! ütles ingel Gabriel, Jumala saadik. Maarja jahmatas nende sõnade peale ja imestas, mida see tervitus võiks tähendada. Nii loeme Luuka evangeeliumi alguses (Lk 1:28j). Õigupoolest peaks see tervitus üllatama palju rohkem meid, 21. sajandi lugejaid, ent mõne paneb see ainult õlgu kehitama. Looja saadab ingli mingile külaplikale kosja? Pealegi isameheks mitte pruudi vanemate, vaid tütarlapse enda juurde? Jutt või asi.

Eksegeet kinnitab, et asi on veel palju tõsisem: kõik neli evangelisti näevad siin maailma ajaloo pöördepunkti, olgugi et sõnastus on õige erinev. Ainult kolme sõnaga – Sõna sai lihaks – mainib Johannes sündmust, millest ta rohkem ei räägigi, «läheb nagu vaikides mööda». Palju pikemad-põhjalikumad on seevastu teised kolm evangelisti, eriti Luukas.

Kas me niisugust jumalat tahtsimegi? Ei astu otse taevast maa peale, ei viska meile sealt isegi valmis pühakirja alla, vaid hakkab hoopis oma pojale ema otsima ja laseb neljal juudil kogu loo kirja panna, igaühel omamoodi ka veel. Ent olgu see armas või olgu see kole: aastat kaks tuhat vana Piibel ütleb täpselt seda, mida ta ütleb. Ja selle raamatu originaaltekst – tuhandete tekstikriitikute poolt läbi uuritud – on igal moblaomanikul vestitaskus.

Kui nüüd mõni moblaomanik ise nii laisk on, et ei viitsi kreeka keelt õppida, tassib seesama taskukratt talle silmapilk ka tõlke kätte. Ainult et jah, ta peab moblale ütlema, missugust tõlget tahab – literaalset, literaarset või veel mõnd muud liiki. Nii et jah, tal võib lõpuks tekkida kiusatus öelda: kui seda Piiblit ees ei oleks... Seda pühakirja, mida tunnistavad oma usu alustalana nii katoliiklased kui protestandid – ning peaks neil pidevalt silma ees olema. Mitte risuks jalus.

Eksegeet ütleb: maailma looja otsus inimeseks saada on selgesti Piibli keskne sõnum. Looja valib endale ema, naatsaretlanna Maarja, kes tema saadikule vastab: «Vaata, siin on Issanda teenija – sündigu mulle sinu sõna järgi!» Looja ja Maarja poeg saab nimeks Jeesus – Päästja.

Piibel ütleb aga ka, et Jeesus elas-kasvas oma kolmkümmend aastat Naatsaretis, kus teda peeti puusepa pojaks – ja et ta kuulas oma vanemate sõna. Ja selle piiblisõna põhjal räägib ristikirik pühast perekonnast – Jeesus, Maarja, Joosep – kui kõigi perekondade eeskujust. Nimi püha perekond pole ju otseselt piibellik, võiks öelda, ent sisuliselt siiski on. Ja selgesti on selle pühaduse läte Jeesus, mitte Maarja. Üks algava teema-aasta põhilisi arutlusteemasid võikski olla perekond – seda enam, et just praegu kõnelevad palju nn kooseluseadusest ka need maarjamaalased, kes pole kristlased.

Siis ilmus taevasse suur tunnustäht: naine, kel päike rõivaks, kuu jalge all ning kaheteistkümnest tähest pärg peas (Ilmutuse 12:1). Päike, kuu ja taevatähed ehteks – see on ju ilmselgesti taeva kuninganna, peaks ütlema iga selle kirjelduse lugeja. Edasi lugedes selgub, et tegemist on Messia emaga – niisiis neitsi Maarjaga. Peale tema näevad eksegeedid siin ka äravalitud rahva ja «Siioni tütre», püha Jeruusalemma linna võrdkuju.  

Raamatute raamat räägib Neitsi Maarjast veel palju muudki, aga juba neist kolmest piiblipildikest piisab üldpildiks: ta on pühakirja tähtsaim EMA.

Ema on see, kes perekonda koos hoiab – eestkätt eeskujuga. Maarja tõttab ise appi Eliisabetile, ei läkita teist, jääb Püha Vaimu ootama mitte eraldi, vaid koos algkirikuga, mis on Poja perekond.  Poeg õpetas ju, et tunnistab oma vennaks, õeks ja emaks igaühe, kes Taevaisa tahtmist teeb.

Mõni tänase artikli lugeja võib öelda, et praegusi kirikuid lahutab hoopis ikoonide austamise küsimus vms. Ent see on omaette küsimus: kui käesolevad read aitavad näha, kuidas piibellik Neitsi Maarja on selgesti kristlasi ühendav kuju, on midagi saavutatud. Kõigest korraga rääkida ei saa.

Käesoleval Maarjamaa 800. juubeliaastal vääriks Ikoonide teema igatahes omaette arutelu küll. Küsiksin algatuseks: kas pole ilus komme oma ema pilti aukohal hoida ja temaga nõu pidada?