FOTO: Urmas Nemvalts

Eile hommikul hingas suur osa Euroopast kergendatult. Suurbritannia elanikud ärkasid üles samas riigis, kus nad magama heitsid. David Cameron oli endiselt peaminister, riigil oli endiselt sama nimi, lipp ja territoorium. Ühendkuningriik, üks maailma olulisemaid poliitilisi ja majanduslikke jõude, oli endiselt alles, ja pingestuvas julgeolekuolukorras oli see hea uudis.

Veidi enam kui pool Šotimaa elanikest – 55 protsenti – valis Suurbritannia koosseisus jätkamise poolt. Teine pool võib formaalselt tunda end kaotajana, kuid seda kompenseerib teadmine, et referendumiga ei jäänud olukord samaks. Šotimaa näitas end tugeva jõuna, kelle soovidega peab London tulevikus enam arvestama. Magamata, kuid silmanähtavalt kergendust tundev Cameron, «hirm ja adrenaliin alles veenides», nagu Guardian kirjeldas, seda eile varahommikul kohe pärast tulemuste selgumist Downing Steet 10 ees tehtud avalduses ka lubas.

Viimased kaks nädalat ei olnud Londonile kerged. Ootamatult kiiresti tõusnud iseseisvuse toetajate protsent muutis riigi lagunemise hetkeks tõenäolisemaks, kui seda varem karta osati. Demokraatliku referendumi tulemus ei ole kontrollitav, vaid üksnes kampaaniatega mõjutatav. Ja tundus, et iseseisvuse vastased olid kampaaniaga kusagil väga mööda pannud.

Üheteistkümnendal tunnil tegid Cameron ja teiste suuremate parteide liidrid ainsat asja, mida demokraatlikul viisil veel teha sai: nad palusid šotlasi jääma. Palju just see tulemustele otsustavaks sai, ei ole võimalik öelda. Küll aga andis toimunu Londonile signaali, et Šotimaa ei ole kusagil põhjas aset leidev veidrus, vaid piirkond, millest sõltub Suurbritannia tulevik – ja kaudselt ehk ka kogu Euroopa oma. Šotimaa positsioon kasvas oluliselt. Londoni ja Edinburghi suhetes pole miski enam endine. Šotimaal käis hääletamas 85 protsenti inimestest, mis on ootamatult suur aktiivsus. Vajadus osaleda poliitiliste otsuste tegemisel ja teadmine, et häälel tõepoolest on kaal, pole kadumas mitte üksnes Suurbritannias. Poliitilist väsimust on tunda mitmetes Euroopa riikides.

See omakorda on andnud kaudsel moel enam kõlapinda äärmusparteidele, mis – mõned avalikumalt, teised varjatumalt – Venemaa rahastuse küljes ripuvad. Nüüd, kui šotlased on taas uskuma hakanud, et nende häälel on kaal, millest sõltub otseselt nende tulevik ja heaolu, tuleks nii Ühendkuningriigi kui teiste ELi riikide huvides proovida seda usku mitte petta.

Šotimaa referendum oli ehe näide, kui oluline on, et demokraatlikud väärtused käiksid muudest huvidest eespool. Hispaania ja Kataloonia suhetes on olukord kurvastaval kombel teine.

Ajal, mil on tunda mittedemokraatliku riigi surve suurenemist Euroopa lõhestamiseks, ei saa sellele reageerida neidsamu väärtusi ohtu seades. Euroopa vastus saab olla vaid veel enam demokraatiat.