Alan Adojaan: suvi on läbi, elagu suvi!

Rooftop Club pidu kesklinna vingeimal terrassil. Alan Adojaan koos modellist elukaaslasega Foto: Andrei Ozdoba

Pikisilmi oodatud kuum suvi on jäänud seljataha. Kolm kuud möödusid kui suusavõistlus, ainult et seekord elas kogu rahvas kaasa ilmateadetele.

Mais vallandusid rõõmuhüüded sooja suvealguse puhul, siis algas nurin külma juuni pärast. Seejärel vallutasid sotsiaalmeedia rannapildid ja joovastus kuuma suve keskpaigani, millele järgnes ohkamine kuumuse ja kuiva üle. Finiši lähenedes tekitasid viha augustivihmad – ja suvelõpp oligi käes. Eestlase tuju ja meel vastab tegelikult kenasti ilmateatele. Tundub, et kõigi parasvöötme rahvaste vana tava.

Tegelikult oli täitsa hea suvi: küll lühike, aga kuum ja ilus nagu erootiline unenägu. Loodan, et igaüks sai ellu viia vähemalt mõne unistuse, teha mõne isikliku rekordi, nautida mõnd päeva rohkem kui iial enne, käia mõnel meeldejääval reisil. Minul õnnestus ellu viia ammune unistus: läbida sportlangevarjukoolitus ja ka hüpata.

Kui juba Kihnu Virve ja kümneaastane tüdruk hüppavad, siis mis mina kehvem olen, mõtlesin lennukist välja astudes. Seejärel võtsin end kokku ja tegin teoks isikliku rekordi, ujudes mandrilt Vormsi saarele. Külm ja pikk distants oli, aga tehtud sain. Säästsin suvi otsa raha ning tegin poolele Itaaliale tiiru peale. Tasus koguda. Nii et isiklikus plaanis ei saa möödunud suve kuidagi kesiseks pidada. Kes teeb, see jõuab, kes molutab, jääb ilma. Samas on molutatud moment vahel väärtuslikum kui tegus tamp. Ka nõus.

Kuidagi on nii seatud, et suvi ongi töisem ja toimekam aeg: nagu vanadel eestlastel ja usinatel maainimestel. Laisad nagunii joovad poe ees, lollid poe taga. Suvel oleks nagu kohe kahju, kui pidevalt kuskile ei torma, kõigile üritustele ei jõua või niisama vedeled. Tublimad teevad kaasa suvised jää-ämbri ja sügisesed seeneämbri väljakutsed, käivad kõikidel muusikafestivalidel ja sündmustel, müttavad vanemate või lastega suvilas ning saavad piiripealse üledoosi nii päevitamise, aiasaaduste kui ka pidutsemisega. Päev on pikk, öö lühike, YOLO!

Suvi on hea aeg unistusi täita, talv hea aeg peesitada. Talvel, muuseas, on ka hea reisida ja puhata. Nii tekib kohe kaks suve, igal aastal. Soovitan proovida, pikem puhkus jaanuaris aitab pikka ja pimedat põdemist üle elada. Talve raatsib ka rõõmuga raisata. Käristad nädala siit ja veedad nädala seal – jälle kevad lähemal. Vahepeal käid keldris, tood purgikese seeni, määrid pannkoogile moosi ning limpsad õunamahla kõrvale. Elu nagu hernes, kui mitte uba.  

Eestlane on ikka pagana hea olla. Loodus püsib puhas ja metsad-mered pea pool aastat delikatesse täis. Eriti tore on aga see, et riik on nii pisike. Jõuab suve jooksul mitu tiiru peale teha: käia mõnel saarel, sõbra juures lõunaosariikides, laulupeol Tallinnas, peesitamas Pärnus. Kohe üldse ei saa suviti vinguda, elame paradiisis. Nii et olge ikka mõnusad, kraapige metsad heast-paremat puhtaks ja pressige purki, pärast hea maiustada. Uut suve oodata. Peaasi, et sõda ei tuleks.

Noor kirjanik ja Arteri värske kolumnist Alan Adojaan töötas oma uue raamatu jaoks ainest kogudes mai- ja juunikuus Tallinnas taksojuhina.

Enne seda läbis ta taksojuhikursused, ajas paberid korda ja leidis tööd ühes Tallinna taksofirmas. «Tegin selle kõik läbi, et saada aru, mis taksojuhtide maailmas toimub,» räägib Adojaan. «Koolitus kestis nädal aega ja oli üsna asjalik, ilma selleta keegi sind rooli ei lase.»

Adojaan meenutab, et esimeseks kliendiks oli Soome proua virna siidrikastidega, kes soovis sõita A-terminalist D-terminali. «Elu kiireim kümnekas. Neid, kes sadama alkopoest 200 meetrit terminali ette sõitsid, oli selle aja jooksul ikka päris mitmeid.»

Alan Adojaani eelmine raamat «On nagu pole», mis räägib autori naljakatest ja hullumeelsetest seiklustest Brasiilias ja Hollandis, jõudis pärast silmatorkavat meediakampaaniat kiiresti müügiedetabelitesse. Uue raamatu idee tekkis autoril üsna loogilist rada pidi: «Olen üle kümne aasta ööklubides töötanud ja üritusi korraldanud ning seetõttu ka palju öösel taksodega sõitnud. Taksojuhtidel on alati põnevaid lugusid  jutustada, nii neid vaikselt kogunes, kuni tekkis mõte, et nn taksofolkloori pole veel keegi viitsinud kirja panna.»

Noor kirjanik kutsub taksojuhte ja taksondusega kursis olevaid inimesi endaga koostööd tegema. «Oleks ülimalt tore, kui inimesed jagaksid minuga oma lugusid ja juhtumeid, et raamat saaks huvitavam ja värvikam. Ootan neid aadressile [e-mail], anonüümsus on garanteeritud.»