Politoloog Alar Kilp.

FOTO: Margus Ansu

Demokraatias saab igaüks olla selline kodanik, nagu ise tahab, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp Postimehe arvamusportaalis. 

Kümnendid tagasi täitsa oligi nii, et seda, mis demokraatia on, ütlesid rahvale riik, parteid ja üksikud suured mõtlejad nagu Jean-Jacques Rousseau, John Stuart Mill, John Dewey, Jürgen Habermas, Robert Dahl või Ulrich Beck. Justkui rahvas poleks ise teadnud, mis on demokraatia ja kuidas demokraatia toimib. Teoorias pidi demokraatia küll tähendama rahva võimu, nii et isandaid ja targemaid rahva üle nagu polekski, kodanikud näisid praktikas vajavat siiski endast targemaid, kes aitaksid neil ära tunda ja aru saada sellest, kuidas demokraatias kodanikena olla.

Demokraatia mitte kooliõpiku, vaid igaühe enda moodi

Tänases uue meedia, uute osalusvõimaluste ja indiviidi valikuid väärtustavas liberaalses kultuuris ei tundu ülalmainitud arusaam demokraatiast enam kuigi demokraatlik. Täna ei ole enam enesestmõistetav, et keegi – ekspert, teadlane, partei, arvamusliider või viimselt isegi riik ja riigi haridussüsteem – peaks kodanikele ütlema, õpetama ja ette kirjutama, mis on demokraatia ning kuidas on kodanikel demokraatias õige olla ja käituda.

Liberaalse ühiskonna defineerivaks tunnuseks on avatus erinevatele seisukohtadele, arvamustele, vaadetele, kogemustele ja eluviisidele kogu ühiskondlikus elus. Miks ei peaks samasugune paljusus väljenduma siis ka selles, kuidas inimesed mõistavad demokraatlikuks kodanikuks olemist? Miks ei peaks saama kodanikud samavõrd vabalt valida, kuidas ja millised kodanikud nad on?  Miks ei võiks riik (ja meedia ning viimselt ka avalik üldsus) jälgida, et ükski üksik arvamus ja valik ei muutuks kõigile kohustuslikeks, nii et oleks välistatud ka ainuõige arusaam kodanikuks olemise viisist? Miks on enesestmõistetav, et majandusliku vaba konkurentsi lõppedes lõpeb ka demokraatia, ent vaba konkurentsi kodanikuksolemises me ei väärtusta?

Mitte võit, vaid tasakaal

Tihti väidetakse, et avalikus arutelus peaks võitma «ratsionaalselt  parim» või «tugevaim argument», mitte «tugevam isik». Ehk väite üldine suund tundub veenev – arvamus peaks lugema arvaja isikust kindlasti rohkem – ei tohiks arvamuste vahetuse protsessis otsida mitte ülejäänuid ära võitvat kõige targemat, paremat või tugevamat argumenti. Demokraatia ei ole korvpall, demokraatia ei käi «võidu peale».

Väitlusvõistlused võivad olla «võidu peale», ent väitluse eeldused ja strateegiad sarnanevad oma olemuselt rohkem sõjapidamisele kui demokraatiale. Demokraatlikus arvamusvahetuses väljendavad väärikuselt võrdsed kodanikud omi vaateid, veendumusi ja kogemusi. Viimne tõde ei kuulu kellelegi. Otseses tähenduses «võitjat» demokraatias ei ole, kuna demokraatias ei alistu tingimusteta ükski kaotaja ega ole ka võitjat, kes «võtab kõik».  

Demokraatias on iga võit suhteline, kuna võitja õigus ja mõju on seaduslikult piiratud, ja võit on ajutine, kuna võistlus «võitja» positsioonile kestab järjepidevalt, regulaarselt ja lakkamatult aina edasi. Demokraatias pole ükski otsus «tõene» või «õige», ükski otsus pole väljaspool kahtlust ja kriitikat.

Demokraatlikkus kodanikekultuuris ei peaks ülendama ka «igaühe võimalust võita», igaühe võimalust saada vabariigi parimaks või «igaühe võimalust saada peaministriks». Ehkki liberaalne kultuur väärtustab ehk kõrgelt igaühe teoreetilist (ent statistiliselt «1 miljonist») võimalust saada peaministriks, ei väärtusta demokraatia mitte võitvat osalejat, vaid kõigi osalejate võrdsust.

Samal põhjusel oleks demokraatlikum eelistada objektiivselt ja ratsionaalselt parimate lahendite leidmisele tasakaalu leidmist erinevate arvamuste, kogemuste ja vaadete vahel.

Mitte kõneleja, vaid kuulajate võim

Hea kõne üksi ei tee arvamustevahetust demokraatlikuks. Häid kõnelejaid on olnud nii demokraatiates kui ka väljaspool demokraatiaid. Arutelu teeb demokraatlikuks mitte kõneleja tarkus ja taiplikkus, vaid see, kui võim on rohkem kaldu kuulajate, kui kõneleja suunas.

Me oleme legaalselt võrdsed seaduste ees ja poliitiliselt võrdsed valimiskasti juures. Ühiskondlikus elus aga oleme enamasti ebavõrdsed – kõige enam erinevad meie tarbimisvõimekused ning ka võime mõjutada ühiskonnas toimuvat jaotub meie keskel üsna ebavõrdselt. Ent «kuulamise võim» võib jaguneda meie keskel täitsa võrdselt. Enamus meist ei räägi avalikes aruteludes kaasa. Väheste kõne jõuab paljudeni. Ent keegi ei saa võtta meie käest võimu otsustada, keda ja kuidas me kuulame, keda me võtame tõsiselt kuulda ning kelle juttu me räägime omas toimetatud ja täiendatud versioonis edasi ka teistele.

Me kõik oleme teinud teadlikke valikuid just kuulajatena ning nende valikute teel mõjutanud ka avalikke arvamuskujundusi. Kõnel, mil puudub kuulaja, ei ole võimu kellegi üle. Kuulamise võim on meie kõigi oma.

Ise kujundan, milline kodanik ma olen

Me võiksime olla ise kodanikuks-olemise tähenduse ja teostusviisi loojad. Meie kodanikukasvatus ei peaks koosnema kõigile ühtmoodi kehtivast «kümnest käsust». Me saame head kodanikud olla mitmel erineval moel. Kui tahame, käime valimas. Kui tahame, kandideerime valimistel. Kui tahame, blogime poliitikast. Kui tahame, edendame demokraatiat arvamuskujundana, riigikogulasena või kohalikus omavalitsuses. Kui ei taha tegeleda riikliku võimuga, edendame demokraatiat klassiruumis, koolis, kodanikuühenduses, naabruskonnas, võrgustikus, sotsiaalses liikumises, kodanikualgatuses. Kui tahame, teeme midagi ära seal, kus oleme. Kui tahame, protestime nende vastu, kes teevad või on teinud midagi ära.  Igaüks on kodanik, nagu ise tahab. Teeb, mida tahab. Kuulab, keda tahab. Demokraat päris iseenda moodi.