/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg)
Kui iPhone seitse aastat tagasi välja tuli, olin ma selle eduvõimaluste suhtes skeptiline. Liiga kallis, liiga piiratud võimalustega, liiga Apple’i maailma suletud, arvasin ma. Kui iPad 2010. aastal välja tuli, olin veelgi skeptilisem. See tundus mulle arutult suur, väga kallis ja funktsionaalselt üsna mõttetu.
Hea, et Eestis viimasel ajal julgustatakse inimesi oma eksimustest avalikult kõnelema, sest ma pean ütlema, et eksisin mõlemal puhul ikka väga suurelt. iPhone lõi kõikuma terved suured väljakujunenud tööstusharud ning viis lõpuks maailma valitsenud Nokia hääbumise ja uute tegijate tekkimiseni. iPad aga aitas sisse juhatada arvutijärgse ehk post-PC-ajastu, mis tähendab, et paljud neist asjadest, mille tegemiseks oli vaja enne arvutit ja sadade eurode eest programme, tehakse nüüd nutitelefonil või tahvelarvutil ära mõneeurose äpiga.
Seda kõike arvestades olen otsustanud oma vigadest õppida ja väita nüüd, et Apple’i esimene uus tootesari pärast Steve Jobsi surma ehk Apple’i kell muudab maailma samamoodi, nagu seda tegid iPod, iPhone ja iPad.
Esiteks ei ole see lihtsalt kell ega lihtsalt telefoniekraani pikendus randmel, vaid väike päris kompuuter. See tähendab, et juba mõne kuu pärast on meil võimalik osta Apple’i arvuti, mis tegelikult käib randmele, millega saab rääkida ja mis räägib sinuga ning mis teeb enamikus samu asju nagu telefongi. Mitmel Apple’i konkurendil on sarnane asi juba praegu müügil, selle vahega, et Apple’i kell meeldib ilmselt ka tavalistele inimestele. Kui see pole ulme, siis mis on?
Teiseks, kui nutitelefonide suur teene oli see, et need muutsid arvutid inimeste jaoks emotsionaalselt lähedasteks, siis see oli lapsemäng võrreldes sellega, mida Apple’i kell tahab teha. Enne nutitelefone oli vaid tehnikainimestel oma arvutiga kuidagigi emotsionaalne suhe ja teiste jaoks olid need lihtsalt mustad või beežid tööriistad. Nüüd aga näitavad uuringud, et telefon on väga paljude jaoks kõige olulisem ja kallim tehnikaseade nende elus. Isegi olulisem ja lähedasem kui auto, rääkimata telerist, fotokaamerast või külmkapist.
Kell mitmekordistab selle. Kell kui selline on niikuinii juba praegu staatusesümbol või ehe ning arvestades, et Apple’i kella saab osta ka üleni kullast valmistatuna ning lugematu arvu rohkem ja vähem moekate rihmadega, pole erilist kahtlust, et see on inimese tunnetele kõige lähemale tungiv kompuuter, mis kunagi tehtud. Kui paljud inimesed ei ole sugugi nõus oma telefoni kellelegi teise kättegi andma, siis kellegi teise käe pealt kella proovimiseks küsimine võrduks juba väga jämeda etiketirikkumisega.
Kolmandaks lõhub Apple’i kell piire virtuaalse ja füüsilise vahel. Sel on nimelt võime omanikule toimuvast koputustega märku anda. Need, kes on proovinud, kirjeldavadki seda kui õrna koputust randmele, mida teised ei kuule ega märka. See pole lihtsalt nii, et kell vibreerib korra nagu telefon taskus, vaid neid koputusi saab ka üsna täpselt sihtida: näiteks võib kell koputada randme vasakule või paremale poolele ning iga selline koputus tähendab midagi. Seega me pole veel päris selles ajastus, mil poest ostetav elektroonika tungiks inimese organismi sisse, aga juba ta toksib nahale. Järgmine samm ei ole enam väga kaugel.
Neljandaks ja viimaseks: kui ma oleks praegu uudistekanali omanik, hakkaksin juurdlema selle üle, kuidas pakkuda ja tulu teenida ühe-kahe lause pikkustelt uudistelt, mis keskmise nutikella ekraanile ära mahuvad. Võime avastada, et termin «kiire online-uudis» saab varsti täiesti uue sisu.