Juhtkiri: hea kool ei saa olla hea üksinda

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Koolide iga-aastane pingerida on ära teeninud suurema osa sellele osaks saavast kriitikast. Peamiselt seetõttu, et pingerida võtab aluseks vaid gümnaasiumihariduse lõpp-punkti, riigieksami keskmise tulemuse.

 Koolid tajuvad teravalt üldsuse survet näidata end tolle ainsa kriteeriumi järgi võimalikult kõrgel kohal, mis varasematel aastatel tähendas kaudset manipuleerimist tulemustega. Kui näiteks matemaatika lõpueksam ei olnud kohustuslik, soovitati nõrgematel seda mitte teha. Keskmine punktide arv tõusis, rahul olid kõik – õpetajad, vanemad, õpilased, ministeerium.

Sel aastal see nii enam ei olnud. Kolm kohustuslikku riigieksamit tähendas, et tolle sama matemaatikaeksami pidid tegema kõik. Varasemate aastatega muutunud pingerida näitas probleemi ühe tahu selgelt kätte: mõne varem tipus olnud kooli keskmine langes ja nende asemele tõusid teised, varem tagapool olnud koolid.

Kuid see on vaid üks osa laiemast küsimusest. Tavaliselt on nii, et kui kooli koht edetabelis kõigile meelepärane ei ole, siis kiputakse sarjama õpetajaid või direktorit. Võib olla tõsi, et paremad õpetajad suudavad teha paremat tööd ja et nood paremad on koondunud prestiižsematesse koolidesse. Ehkki see on oluline faktor, pole see ometi peamine, mida tasub pilgu all hoida.

Kaks aastat tagasi kirjutasid TÜ sotsiaalpsühholoogia dotsent Olev Must ja TÜ doktorant Maie Kitsing Postimehes ühisartikli «Mis on koolide pingerea taga». Seal tõid nad välja olulise vaatenurga, mida meenutada tasub.

Nimelt on pingerea taga hulk põhjusi, millest ainult osa on seotud kooliga ja selle õpetajate võimekusega. Riigieksamid näitavad lõpptulemust, aga mitte koolide tehtud tööd. See, et kool on edetabelis kõrgemal kohal, ei pruugi tähendada, et see kool on andnud olulise lisaväärtuse õpilase arengusse, ja madalam positsioon ei pruugi tähendada, et koolil ei oleks õpilaste arengule soovitud mõju. Tegureid, millest tulemus sõltub, on palju ja need on üksteisega seotud: lisaks õpetajatele ja koolidirektorile ja õpilastele on oma osa vanematel, riigil ja veel ilmselt mitmel faktoril.

Edetabel ei anna alust järeldada, millise kooli ukse taha sisseastumisperioodil järjekordi moodustada. Küll aga annab see aluse otsustada, millised koolid enam riigi, omavalitsuse ja haridusjuhtide tähelepanu vajavad.

Ükski kool ei saa olla hea üksinda, eraldi muust toimuvast. Haridussüsteem otseses seoses teiste ühiskondlike protsessidega. Ükski laps ei ole rumal. Vanematel on laste haridusega tegelemine võimalik siis, kui neil on selleks aega ja võimalusi. Teisisõnu, kui neil on stabiilne elu ja võimalus hakkama saada, koju raamatuid osta, lapsega teatris käia, aega, et lapsega maailma asju arutada ja teda maailmas toimuvast huvituma panna.

Seda ei saa teha ei vanemad ega õpetajad üksi. Selleks on vaja paljude tegurite – kaasa arvatud riigi ja kohaliku omavalitsuse – koostoimimist.