Andres Herkel: välja mugavustsoonist!

Andres Herkel Foto: Andres Haabu / Postimees

Ühiskond vajab muutusi ja uued poliitilised jõud suudavad neid pakkuda, on veendunud Eesti Vabaerakonna algatusrühma liige Andres Herkel.

Loomulikult võtame oma tegevust ja missiooni Eesti ühiskonnas tõsiselt. Kuid kes soovib, võib kõrvaltvaatajana võtta Vabaerakonna algatusrühma senist tegevust kui sotsiaalset eksperimenti. Kas Eestis on võimalik luua arvestatava kandepinnaga ja oma liikmeid tegelikult kaasav uus erakond?

Välised tingimused on justkui selle vastu. Pean silmas kõiki noid liikmekünniseid, rahastamiskääre ning aktiivsete inimeste sidumist toiduahelate ja mugavustsoonidega, kust väljatulek nõuab kuraasi ja sõltumatust. Samas ei vasta praeguste erakondade poliitiline kultuur ja viis, kuidas ühiskonna ees seisvaid probleeme defineeritakse, väga paljude valijate ootustele. Euroo­pa Parlamendi valimistel said üksikkandidaadid üle 20 protsendi häältest. Seega ei olda erakondadega rahul.

Meie suvetuur Eesti erinevais paigus kinnitas, et inimesed, kes ootavad poliitikalt midagi uut, on täiesti olemas. Rõhudes kolmele märksõnale – demokraatia, võimu detsentraliseerimine ning väikeettevõtluse olukorra parandamine –, oli erakonna loomiseks vajaliku liikmemiinimumi kokkukogumine lahendatav ülesanne.

Oli veendunud toetajaid ja oli ettevaatlikke, kes võtavad enne liikmeks tulekut aja maha. Ja muidugi oli skeptikuid, kes poliitikalt enam midagi head ei oota. Suurt laastamistööd on teinud Res Publica lavaletulek, mida paljud tagantjärele tajuvad kui pettust.

Siin on seos ka erakondade rahastamise süsteemiga. Tulles võimule avatud konkurentsi tingimustes, sulgesid «äraostmatud» kohe seejärel konkurentsi. Pärast erakondade riigipoolse rahastamise mitmekordistamist 2003. aastal on uut jõudu oluliselt raskem turule tuua, süsteem muutus suletumaks.

Kuid me ei tegele kaugeltki üksnes erakondade rahastamise kriitikaga. Vabaerakonna programmi eelnõu sisaldab ligi poolsada lehekülge tihedat analüüsi ja konkreetseid reformikavu kõigis olulistes valdkondades.

Kõige enam keskendusime riigihaldusele ja majandusele. Kindlasti näeme probleeme sotsiaalsüsteemis, nagu ka kultuuri ja hariduse rahastamisel.

Vene-ohu teravnedes peame mõtlema kaitsekulude suurendamisele. Kuid ei saa rohkem kulutada, kuni me ei kõrvalda asendustegevusi riigivalitsemisel ega loo praegusest oluliselt sõbralikumat ettevõtluskeskkonda.

«Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii,» ütles president Toomas Hendrik Ilves viimases iseseisvuspäeva kõnes. Kunagi Eestisse investeeringuid meelitanud meetmed ei tööta enam ja need ei suuda ära hoida kapitali lahkumist. Teisalt on mitmed hiljuti vastu võetud seadused teinud kibedaks väikeettevõtja elu. Ei maksa imestada, kui aina enam inimesi otsib tööd välismaalt.

Tahame luua võimalused ühistuliseks ettevõtluseks, muuta paindlikumaks eraisiku tegutsemise ettevõtjana ning luua meetmed, mis panevad omavalitsused rohkem muretsema ettevõtluse arengu pärast. Tulumaksuvaba miinimumi otsustavat suurendamist saame kompenseerida üksikisiku tulumaksumäära tõstmisega. Sel juhul üldine maksukoormus ei kasva, kuid vähem kindlustatutele jääb rohkem raha kätte.

Eesti vajab riigireformi. Asendustegevused ja dubleerimine peavad lõppema. Omavalitsused olgu suuremad ja samas iseseisvamad. Praeguste väikevaldade tasandile võiks jääda esmatasandi esinduskogu väga väikse tööpersonaliga, millel pole palju funktsioone ja suurt raha, küll aga kogukonna sidustaja roll. Eraldi tuleb ümber korraldada Tallinn – jagada mitmeks omavalitsuseks ja integreerida mõistlikku koostöövõrgustikku lähiümbrusega. Miks pole seda kõike juba ammu tehtud?

Olukorras, kus kümned tuhanded eestlased on asunud välismaale ning nende kiire tagasitulek pole realistlik, tuleb leida käike, mis aitaksid neid enam Eestiga siduda. Pakume välja Välis-Eesti valimisringkonna idee. See toob Eestist pikemaks ajaks lahkunute hääle parlamenti ning ärgitab kõiki erakondi nende probleemidega tegelema. Miks nad läksid ja mis tooks nad tagasi?

Oleme kaugel sellest, et kedagi mugavuspagulaseks pidada. Mõnikord on probleem hoopis selles, et võõrsilt tagasi pöörduja pole oodatud, tal on oma erialal raske kohaliku ringkaitsega konkureerida, lapsi kooli panna jne.

Kõike kokku võttes – me ei ole pelgalt survegrupp. Aga neile, kes meid ikkagi selleks peavad, tuleb taas seletada erakondade rahastamise küsimuse olulisust. Poliitiline korruptsioon on kõigi muude korruptsioonide ämmaemand ja seda kavatseme me valimistel rõhutada.

Kui kõik erakonnad koos on otsustanud võtta riigieelarvest iseendale mitu korda rohkem raha, kui Euroopa demokraatlikes riikides kombeks, siis millised järeldused teeb siit tavakodanik? See on ka halb eeskuju Tallinnale, kes ei häbene eelarveraha otsest kasutamist valimistel. Kuid Savisaar ees ja teised järel. Näiteks rahastati riigieelarvest Eesti Omanike Keskliitu, kes tegi masspostitust kahe IRLi poliitiku, Vaheri ja Reinsalu kasuks.

Kui keegi ütleb, et nn väikestel erakondadel puudub haldussuutlikkus, siis ütlen mina, et lõpetatagu kõigepealt riigierakondadele dopingu manustamine. Alles seejärel saame rääkida võrreldavatest võimalustest. Mis aga puutub idealismi, siis on see peamine ühiskonda edasi viiv jõud ja just seda me püüame poliitikas pakkuda.

Lõpuks öeldakse meile, et unustage sisepoliitika, välispoliitiline olukord on liiga tõsine. See on klassika ses mõttes, et teravale julgeolekuohule viidates on demokraatlikke väärtusi mitmes riigis ajast aega pisendatud. Venemaa on just selline riik.

Väikeriikide ajalugu kõneleb aga sellest, et kui demokraatia tagaplaanile surutakse, siis satub ohtu ka julgeolek. Seepärast pole aus  kasutada pingestunud olukorda selleks, et sisepoliitika lõppenuks kuulutada.

Vabaerakond teeb endast oleneva, et rikastada kodanikualgatust ja pakkuda poliitilist väljundit meeleoludele, mis Rahvakogu ja muude algatustega ühiskonnas esile tõusid. Muutusi on vaja! Kuid pangem tähele – mugavustsooni jäädes pole võimalik neid esile kutsuda.

Eesti Vabaerakonna asutav koosolek toimub homme Tallinnas.