/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Neil päevil sai selgeks, et Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaadiks eelolevatel riigikogu valimistel on kerkimas Juhan Parts. «Miks nii?» küsivad ajakirjanikud. «Küsige Urmaselt!» vastab Parts. Hästi vastab. «Küsige Urmaselt!» soovitaksin ka mina.
Ainult et me räägime eri Urmastest. Parts peab silmas erakonna esimehena jätkavat Urmas Reinsalut, mina räägin Urmas Nemvaltsist. Jah, muidugi igale Postimehe lugejale teada-tuntud karikaturistist!
Nemvaltsist on põhjust sel nädalal rääkida tema tööjuubeli tõttu. Nimelt ilmus sel nädalal 20 aastat tagasi ehk 15. septembril 1994 Postimehes tema esimene poliitiline pilapilt. Karikatuur saavutas peatselt kindla koha mitte ainult igapäevase lehe juhtkirjaküljel, vaid, julgeksin öelda, kogu Eesti sisepoliitilises debatis. Karikaturist on mõjukas (ja kardetud) arvamusliider, tihti mõjukamgi kui sulemees. Küllap meenub paljudele Gori, see «tuntuim eestlane», kellest kirjutades on Martti Soosaar tabavalt märkinud, et ta oskas kujutada inimeste ja inimsuhete koomikat ning poliitikale igiomast teesklust.
On äärmiselt tähelepanuväärne, et tolsamal Nemvaltsi esimesel karikatuuril kujutatakse just toonast peaministrit Mart Laari, kellest sai hiljem vaieldamatult üks tema lemmikkangelasi. Autodidakt Nemvalts ütleks selle peale, et ta ei osanud korralikult joonistada ja Laar tuli lihtsalt välja iseloomulike tunnuste (habe, prillid jmt) abil. Jah, mõistagi on tohutu praktika, sajad ja tuhanded pildid, Nemvaltsi oskusi nüüdseks lihvinud. Kuid see pole peamine. Oluline on karikeeritava poliitiku karismaatilisus. See, millest õieti sõltub tema läbilöögivõime poliitikas.
Lisaks Laarile on olnud Nemvaltsi armastatud «modellideks» Lennart Meri, Edgar Savisaar, Siim Kallas… Kui Andrus Ansip peaministrikohalt lahkus, oli küllaltki lihtne leida ja kokku panna lehekülgi tema ametiajast läbi Postimehes ilmunud Nemvaltsi karikatuuride.
Kuigi edasine jutt ähvardab tüürida juba frenoloogia valda, võiks siiski tulla tagasi algusse ja vaadata, mis siis eristab Juhanit Urmasest, sellest poliitik-Urmasest. Ma ei hakkaks kirjeldama, vaadake ise Nemvaltsi karikatuuri kolmapäevases lehes ja võrrelge neid kaht nägu mängukaardi eri pooltel! Või mõelge korraks kui popiks tegijaks sai Juhani-näoline nukk «Pehmetes ja karvastes». Asi pole ju Urmase nõrkuses…
Ilmselt ei saa öelda, et erakonnad peaksid oma juhtivaid tegelasi valima või valimisnimekirju koostama karikaturistile sobivate omaduste järgi. Kuid päris kindlalt paistab paika pidavat asjaolu, et kui kellestki kujuneb karikaturisti lemmik, on tal ka suures poliitikas nii mõndagi pakkuda.