Urve Eslas: raske valik

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Mis valesti läks, küsivad Briti ajalehed juba pea kaks nädalat. Varem ei võtnud isegi London Šoti iseseisvusreferendumit eriti tõsiselt. Kui aga arvamusküsitlus ootamatult tasavägist tulemust ennustama hakkas, tekitas see rahutuse ka väljaspool Suurbritanniat. Šotimaa lahkumine tekitaks poliitilise maavärina, mis ei lööks mitte üksnes Londoni ja Edinburghi laual kaarte segamini, vaid uus olukord tekiks kogu ELile ning järeltõukeid saaks tunda kaugemalgi.

On selge, et rahvusvaheliselt pole sündmus sugugi vähetähtis. Suurbritannia on üks maailma mõjuvõimsaid riike. Oleks naiivne arvata, et selle lagunemine jõuvahekordadele kuidagi ei mõju. Suur osa neist sümbolitest, mis teevad riigist riigi – territoorium, lipp, riigi nimi –, muutuksid kas kindlasti või tõenaoliselt.

Territooriumi kaotamine oleks paratamatu. Riik, mida varem tundsime Suurbritanniana, lakkaks olemast. Kuidas allesjäänud osa nimetama hakata? Milline saab olema uue lipu värvikombinatsioon?

Riigid tekivad ja kaovad, poliitilised liidud on Euroopas ennegi lagunenud – Hispaania ja Portugali vahel, Rootsi ja Norra vahel. Aga need on olnud lühemaajalised. Kolmsada aastat on pikk aeg. Pikaajalised poliitilised liidud loovad stabiilsuse, millest hakatakse puudust tundma. Eriti ajal, mil julgeolekuolukord Euroopas on muutunud.

Saksamaa hoiab Šotimaal toimuval silma peal ELi tuleviku peale mõeldes. Die Welt kirjutas hiljuti «lahkulöömise viirusest», mis Euroopas levib, Der Spiegel hoiatab majanduslike tagajärgede eest, mida lahkulöömine võiks tähendada. Lisaks kardetakse, et Šotimaa jah-vastus võib anda lisaindu euroskeptikutele ELi riikides.

Muidugi huvitab kõiki, mida tähendab see kõik praeguses julgeolekuolukorras. ELi euroskeptiliste äärmusparteide rahakanalid võivad ulatuda otsapidi Kremlisse, nagu USA julgeolekuekspert John Schindler hiljuti oma blogis kirjutas, kuid Šotimaa iseseisvuse pooldajad on üsna teistest ideedest tehtud ja etnilise rahvuslusega pole neil suurt pistmist. Tugev seotus ELiga ja soov jätkata ELi koosseisus isegi siis, kui Inglismaa otsustab seda mitte teha, on üks põhjusi, miks Suurbritanniast lahku lüüa soovitakse.

Küll aga oleksid Suurbritannia lagunemisega rahul ilmselt need jõud, kelle huvides on nõrgem ja killustatum Euroopa. See ei saa aga olla põhjendus, miks takistada demokraatlikke protsesse Šotimaal. Kui Euroopa edukaimaks ekspordiartikliks on arusaam, et inimestel on endal õigus otsustada oma saatuse üle, oleks veider seda enese piiride sees takistama hakata. Kataloonia näide on juba hirmutav küllalt.

Arvamusküsitlused ennustavad tänaseks tasavägist võitlust. Kui õhtu toob sama napi enamusega saadud tulemuse – ükskõik, kumma kasuks ka lõpuks otsustatakse –, ei ole see hea. Küsimus on liiga põhimõtteline ja ükskõik kumma lahendusega rahulolematuid oleks liiga palju. Selle valgel näib Suurbritannia koosseisus jätkamine veidi vähem halva tulemusena.