/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/04/06/343738t1h0061.jpg)
Suur infoleke seab ohtu ka Eesti sõdurid.
Juhtkiri: alasti sõda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koalitsioonivägede kuue aasta logifailid Afganistanist, mille salastatud dokumentide avalikustamisele pühendunud veebileht Wikileaks eile üles riputas, käivad sama rütmi hiljuti ajakirjas Rolling Stone ilmunud reportaažiga Afganistani koalitsioonivägesid juhtinud kindral Stanley McChrystali kaaskonnast.
Nad toovad avalikkuse ette selle sõja köögipoole. Mis on küll ebameeldiv, aga mitte väga üllatav. Vähemalt mitte iga päev uudiseid jälgivatele inimestele. Nagu ütles eile president Hamid Karzai pressiesindaja: need materjalid šokeerivad mahu, mitte sisuga.
Nüüd rippuvad internetis tuhanded killud sõjaväelaste ja julgeolekupoliitika tegijate igapäevastest töömaterjalidest, kus segunevad sellised militaarvaldkonnale spetsiifilised lühendid nagu PB, PO, WIA, MEDEVAC, CAS jne.
Nende seas leidub kahjuks ka kombinatsiooni «EST MIL KIA» ehk inimkeeli «Eesti sõjaväelane lahingutegevuses langenud». Ning diplomaatide ülevaated sellest, kuidas NATO on Eestilt palunud üht või teist tüüpi sõjalist panust ja mida meie ametnikud neile omakorda on vastanud.
Hea uudis on see, et vähemalt Postimehe eilne töö nende 92 000 dokumendi seast eestlaste kohta käiva info otsimisel ei paljastanud ühtki kildu, mis heidaks varju siit Afganistani läkitatud kaitseväelastele.
Arvestades, et neis materjalides sisalduv info võib olla ohtlik ka meie sõduritele, on nende avaldamine kahtlemata kahetsusväärne. Samas, teades, et see info on juba avalik ja igaühele Talibanist Kremlini kättesaadav, on kahtlemata normaalne, et Eesti avalikkus nüüd ka ise seal oma riigi kohta käivad lõigud üles otsiks ja läbi arutaks.
Jääb küsimus, kuidas selline mastaapne leke võimalikuks sai. Üks võimalik variant on sissemurdmine turvaservereisse ehk küberkuritegevus. Teine on inimlik stress. Seda, kui ränk on pikk teenistus lähedastest eemal ülimalt piiratud sõjaväebaasis ka staabitöötajatele, kes otseselt väljaspool turvatsooni valitsevate tingimustega kokku ei puutu, näitab kas või asjaolu, et enamiku kriisikolde enesetappudest panevad toime just nemad.
Mitte need mehed ja naised, kes reaalselt väljas päevast päeva inimlikku häda, tuld ja verd näevad. Sestap pole võimatu lihtsalt mõne piiratud infole ligi pääsenud inimese murdumine, mis ajendas ta ohtu panema kümneid tuhandeid samas kriisikoldes teenivaid kaaslasi.
Ükskõik, mis polnud ka juhtunu põhjus, infoleke ise oli elektrooniline. Ja nii on vist siis ka ajaloolise mastaabi omandanud intsidendiga tõestatud, et küberkaitse on neil päevil tähtis isegi siis, kui sõditakse poolest saati keskajas elavas riigis.