Tarvi Sits: uus muinsuskaitseseadus põhineb omanike usaldamisel

Tarvi Sits Foto: SCANPIX

Kui riik käituks 20 aastat pärast muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist endiselt nõudliku lapsevanemana, saaks osa kultuuriväärtuslikke hooneid küll korda, aga eelkõige tekitaks riigi suhtumine omanikes trotsi, kirjutab kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits. Riik püüab viga uue seadusega parandada.

Lugu elust enesest. Muinsuskaitse all olev abihoone oli kunagi saanud katuse, mis ei meenutanud kuidagi hoone algset katet. Maja uus omanik aga adus, et tegu on kultuuriväärtusliku hoonega, ja soovis sellele paigaldada algupärase puitkatuse. Juhtumisi teenis ta elatist puidutööga ja võttis plaani see töö ise ära teha. Ehkki materjalid ja oskused olemas, polnud tal ette näidata tegevusluba muinsuskaitseobjektidel toimetamiseks. Kõrvalhoone katusevahetust ei lubanud seadus tal ette võtta.

Klassikaks on muutunud ütlus: niikaua, kui hoone omasoodu laguneb, ei tülita sind keegi, hakkad aga parandama, on keelajad kohe kohal. Vastukaaluks võib iga muinsuskaitsja rääkida loo mõnest omanikust, kes on hoolimatu, ei adu oma vara kultuuriväärtust jne.

Süüdistuste ummikteel pole mõtet jätkata. Muinsuste kaitse ehk kultuuriväärtuste hoidmine ei ole tulemuslik, kui selle põhisisu nähakse piirangutes ja keeldudes.

Piirangukeskne muinsuskaitse võis veel olla põhjendatud 1990ndatel, arvestades, et omanikutunne oli uus nähtus. Kui riik käituks 20 aastat pärast muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist endiselt nõudliku lapsevanemana, siis midagi saab ehk korda, aga eelkõige tekitab see trotsi ja kultuuriväärtuse hoidmine mõjub peamiselt ränga kohustusena. Reeglite eesmärk peab olema mõistetav, asjaosaliste ülesanded kokku lepitud ja tasakaalus. Nii oleks võimalik usalduslikum suhe mälestiste omanike ja riigi vahel, et monoloogidest saaks dialoog.

Seepärast hakkas kultuuriministeerium aastapäevad tagasi koostöös muinsuskaitseametiga analüüsima muinsuskaitse senist korraldust ja välja töötama uut muinsuskaitseseaduse eelnõu. Kevadel lülitusid aruteludesse huvigrupid, lisaks analüüsiti põhjalikumalt Soome, Läti, Norra ja Suurbritannia vastava valdkonna õigust. Riigikantselei säästva arengu komisjon oli samal ajal tellinud uuringu eraomandis kinnismälestiste hoidmise kohta, kus keskenduti riigi ja eraomanike suhete analüüsimisele.

Nüüd on protsess niikaugel, et uue muinsuskaitseseaduse esimene versioon on jõudnud tagasiside saamiseks organisatsioonidele ja huvigruppidele.

Uue eelnõu olulisim muudatus loob omaniku ja riigi kohustustes parema tasakaalu. Riigi panus mälestise säilimise tagamisel suureneb, omaniku abistamiseks võtab riik osa kohustusi enda kanda. Näiteks kohustuse tellida muinsuskaitse eritingimused ja maksta muinsuskaitselise järelevalve eest.

Loodetavasti kõrvaldab see ebavõrdsuse suuremates linnades ja maapiirkonnas asuvate mälestiste omanike vahel. Kui Tallinnas ja Tartus on spetsialistide vahel veel konkurents (ka hinna pärast), siis mujal on see jäänud unistuseks. Tavaliselt tuleb seal hoopis kinni maksta kaugelt tulnud asjatundja reisikulud.

Praegune seadus lubab muinsuskaitseobjektidel töötada vaid muinsuskaitseameti tegevusloaga ettevõttel. Kui mälestiste omanikud peavad musta nimekirja sellise tegevusloaga ettevõtetest või kui paber on muutunud oskustest tähtsamaks, on miski läinud väga valesti.

Seepärast on uue seaduse projektis tegevuslubade asemel kirjas üleminek kutsesüsteemile ja võimalus läheneda spetsiifilistele töödele juhtumipõhiselt. Keskaegse kiriku maalingute konserveerimisel ei piisa muinsuskaitseameti tegevusloast. Tegevusloaga ettevõtteid on meil umbes 400, kuid selline objekt ei ole õppimise ja katsetamise koht – siin tuleb selgelt öelda, millised oskused on vajalikud. Samas, riigi kaitse all oleva kõrvalhoone seinte värvimisega või uue katusekatte või põranda tegemisega peaks hakkama saama enamik ehitajaid. Võibolla isegi hoone omanik.

Kolmas suurem muudatus puudutab mõtteviisi ja suhtumist. Eesmärk on pöörata rohkem tähelepanu omanike nõustamisele mälestiste hooldamisel ning kujundada välja nõuandevõrgustik. Teadlikkus suurendab mõistmist ja austust varem loodu vastu ja see on esimene samm pärandi väärtustamisel nii omanike silmis kui ka ühiskonnas. Kusjuures see on ka odavam, sest hoone sihipärane ja õige hooldamine on selle säilimise parim tagatis. Enamik omanikkegi leiab, et rahaliste toetuste kõrval oleks suureks abiks asjatundlik nõu. Selle jaoks võiks eristada järelevalveinspektori ja nõustaja ametikoha ning arendada muuseumide baasil välja regionaalsed kultuuriväärtuste kompetentsikeskused. Mõnes muuseumis on näiteks arheoloogia-, kunstiajaloo- või konserveerimisalane oskusteave juba olemas. Miks ei võiks tulevikus saada mõnest pealinnast väljaspool asuvast muuseumist nõu ka arhitektuuri(ajaloo) vallas, nagu Põhjamaades? Rääkimata muuseumide võimekusest kultuuriväärtusi tutvustada.

Muudatuste elluviimisel oleks ebamõistlik ehitada üles midagi uut, jättes kasutamata või arendamata selle, mida suudetakse juba praegu kultuuriväärtuste valdkonnas pakkuda. Olenemata sellest, kas töötad muuseumis või muinsuskaitsjana, on põhiülesanne sama – hoida, uurida ja vahendada kultuuriväärtusi. See on ka põhjus, miks on eelnõusse kirjutatud muinsuskaitseameti ümberkorraldamine nii muinsuskaitset kui ka muuseume hõlmavaks kultuuriväärtuste ametiks. Seejuures ei muutu muuseumid uue ameti filiaalideks ega haju muinsuskaitseteemad muuseumide vahel ära. Loodav amet tegeleks riigi nimel kultuuriväärtuste valdkonna strateegilise juhtimisega, oleks rakendusasutus ning koostöö ja ühistegevuse suunaja.

On teemasid, kus muuseumide ja muinsuskaitsjate tegevus on põimunud juba praegu. Kuid on ka kasutamata potentsiaali, eelkõige kultuuripärandi tutvustamisel, uurimisel ja arendamisel. Seda oleks mõistlik edendada ühiselt.

Suur osa mälestiste omanikke tahab neile kuuluvat kultuuriväärtuslikku vara paremini säilitada. Riigi ülesanne on neid usaldada, aida­ta ja nõustada. Viimane aga eeldab, et muinsuste kaitsjad pööraks enam tähelepanu probleemide ärahoidmisele ja lahenduste otsimisele. Uus muinsuskaitseseadus on samm selles suunas.