Estonialt pääsenute mälestused: hea eesmärgi nimel vastu lõugu

Einar Ellermaa esitleb täna raamatut «Estonia inimesed», kuhu on koondatud inimeste lood. Järgmise raamatu parvlaevast Estonia annaks kirjutada vandenõuteooriatest ja sellest, mis neis vigast on. Foto: Mihkel Maripuu

Literaat Einar Ellermaa on koos kolleeg Inge Pitsneriga saanud valmis raamatu «Estonia inimesed», mis vahendab 20 aastat tagasi Läänemere suurimast rahuaegsest laevahukust pääsenute lugusid – aga ka nende lugusid, kes kaotasid tol traagilisel ööl oma lähedased.

Einar Ellermaa, kas kõhklesite, enne kui otsustasite nii hellal teemal nagu Estonia katastroof nõnda tundliku raamatu teha?

Jah, algul oli küll kõhklus, et äkki tirime haavad lahti ja teeme paljudele haiget. Samas mõtlesime kirjastaja Tiina Ristimetsaga, et 20 aastat on möödas, näitame, kuidas inimesed on hakkama saanud, ja püüame olla võimalikult delikaatsed.

Kui palju väljakoorunud tõsiasju nonde delikaatsuse tõttu raamatust välja jätsite?

Üht-teist ikka. Näiteks paljud pered läksid tülli raha pärast. Kompensatsioonid olid tolle aja kohta suured, leinaja sai näiteks miljon krooni – seda ei ole kajastatud. Mõni, isegi politseiuurija Priit Männik, ütles, et ei taha meenutada üksikasju, mis seisus olid surnukehad. Vaatasime koos kaasautor Inge Pitsneriga ühte ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud filmi, kus näidati surnukehade transportimist ja sügavkülma panekut – need olid tõesti väga kohutavad kaadrid, vigastused olid meeletud.

Mida annab teie raamat juurde sellele, mida me Estonia katastroofi kohta juba teame?

Kunagi ei ole tunnistajate ütluste põhjal nii detailselt jutustatud seda, mis tol ööl laevas toimus: kui viltu laev oli, kuidas mööbel lendas, kuidas inimesed pidid mööda käsipuud end mitu korrust üles vedama, ja kes lahti lasi, kukkus alla.

Huvitavaid detaile ilmnes seoses hukkunute ja päästetute nimekirjadega, millega oli suur segadus. Inimesed, kes lähtuvad tänapäeva tehnoloogiast, ei saa aru, kuidas ei olnud arvutis faili, mida täiendada. Nimekirju paljundati käsitsi või kirjutusmasinaga, neid saadeti faksiga, nimesid öeldi telefoni teel, ja nimekirju oli mitmes kohas. Raamatus on lugu inimesega, kes ei pääsenudki laevale, aga oli vaheldumisi nii hukkunute kui ka pääsenute nimekirjas. Ta helistas kohe järgmisel päeval pärast õnnetust, et võtku tema nimi maha. Võetigi, aga päeva pärast ilmus ta uuesti pääsenute nimekirja.

Kas kapten Avo Pihti kohta tilkus ka midagi huvitavat välja?

Ma uskusin algul samuti mingil määral vandenõuteooriat, et laevapere üheksa liiget, kes olid alguses pääsenute nimekirjas ja hiljem sealt kadusid, on kuhugi ära peidetud, sest nad teadsid suurt saladust. Kuni üks kapo töötaja ütles mulle aasta pärast õnnetust, et mitte ükski 137 pääsenust ei ole näinud mitte ühtegi neist üheksast ei päästeparvedel ega maa peal. Mulje nende ellujäämisest, millest räägib raamatus ka politseiuurija Männik, võis tekkida sellest, et Piht jagas kõige ülemisel tekil kuni lõpuni päästeparvesid ja andis käsklusi seal, kust roniti laeva külje peale, et vette hüpata. Siis võiski jääda mulje, et kõik ju nägid teda.

Kuidas need inimesed, kellega vestlesite, valdavalt pääsesid?

Pääsenute lugudes kordub see, et need, kes ronisid seitsmendale korrusele ja jõudsid avatekile, pidid mingil hetkel võtma vastu otsuse ronida neile üha rohkem vastu tõusvast reelingust üle, laeva külje peale. See oli väga raske. Üks naine räägib raamatus, et meeskonnaliige lõi talle lahtise käega vastu nägu, et lõpetagu tõrkumine, ta peab siit üle ronima.

Ühte päästeparve tabas nii õudne nn seitsmes laine, et rebis parvel katuse maha ja lõi selles kõik inimesed üksteisega kokku. Üks mees oli seal nii hirmunud, et hüppas parvest välja ja mõtles, et ripub selle küljes, kuid meeskonnaliikmed tirisid ta jõuga parve tagasi ja andsid vastu vahtimist, et lõpetagu ära – upub ära, kui sisse tagasi ei tule.

Hea eesmärgi nimel anti seal mitu korda vastu lõugu, et inimene kuuletuks mõistuse häälele ega oleks paanikas.