Lugejad: laste keeleoskus on vanemate asi

Foto: Toomas Huik

Postimees.ee üleskutsele reageerinud lugejate arvamused teemal, kas väliseestlaste lapsed peaksid eesti keelt rääkima, jagunesid kaheks, kuid üldiselt arvati, et see on iga pere enda otsus.

Osa vastanutest arvas, et kõige olulisem on osata elukohariigi keelt ning et eesti keelega pole väljaspool Eestit midagi peale hakata.

Neile vaidlesid vastu lugejad, kes pidasid eesti keele säilimist oluliseks. Neist paljude meelest arendab keeleõpe inimest ning laps peaks õppima nii oma vanemate, elukohariigi kui ka olulisemaid Euroopa keeli.

Postimees.ee kogus lugejate arvamusi vastukajana Priit Pullertsu laupäevasele arvamusloole «Külaliseestlased.» Kommentaatorid vastasid küsimusele: «Kas väliseestlaste lapsed peaks rääkima eesti keelt?»

Valdav osa üleskutsele vastajatest olid kas ise väliseestlased või välismaal lapsi kasvatavate eestlaste sugulased, seega räägiti oma kogemustest.

Eesti keele oskust välismaal ei pidanud oluliseks näiteks master. «Eesti keelt räägivad lapsed Eestis ja mujal räägivad sealset keelt. Nõuka ajal oli oluline, et väliseestlased hoiaksid eestlust ülal. Täna pole see enam oluline,»kirjutas ta.

«Me elame avatud maailmas ja keel on eelkõige suhtlusvahend. Eesti keel on suhtlusvahend Eestis, aga mitte mujal. Eeldada, et välismaalasega abiellunud ja välismaale kolinud eestlannade lapsed kasvaksid eestlasteks ja räägiksid vabalt eesti keelt, on ikka väga naiivne,» pidas lugeja Mölder keele hääbumist väliseestlaste seas paratamatuks.

«Eesti keelt tähtsustatakse liiga palju. /.../ Kasulik oleks see ainult lapse arengu suhtes. Sama kui õpid koolis valemeid, mida sul kunagi vaja ei lähe, kuid arendab mõtlemist,» arvas kommentaator njah.

Sarnasel arvamusel oli ka Megaeestlane. «Milleks oleks vaja Itaalias elades eesti keelt? Sama hästi võiks sundida oma lapsi vägisi esperanto keelt õppima,» tõi ta võrdluse.

«Rääkigu pealegi oma asukohamaa keelt - see ei sega. Vastasel juhul peame normaalseks pidama ja heaks kiitma ka seda, et meil elavad muulased elavad meil endiselt muukeelsetena ja -meelsetena edasi,» leidis Kodueestlane paradoksi.

Mitmed vastanud rõhutasid, et nad ise või nende lapsed räägivad lausa nelja või viit keelt. Sageli on sellistes peredes vanemad eri riikidest ning pere on loodud hoopis kolmandas riigis.

«Elukaaslase peres räägitakse elsassi murrakut, mis on saksa keele dialekt. See ei ole teda takistanud kakskeelsena üles kasvamast, lisaks räägib ta soravalt nii saksa kui inglise keelt. Omavahel kõneleme prantsuse keeles,» kirjeldas Euro-Triin.

Tema 5,5-aastane poeg kannab eesti eesnime ja sünnipiirkonnale omast perekonnanime. Ema  ja lapsehoidjaga räägib soravalt eesti keeles, isaga pea sama ladusalt elsassi murrakus, koolis (eesti mõistes lasteaias) käib prantsuse-saksa kakskeelses klassis, kus üks päev õpitakse prantsuse ja teine päev saksa keeles.

«Eelkooliealisel põngerjal on seega 4 keelt suus (millest üks küll dialekt). Nii tema ema keel kui isa keel võivad maailmamastaabis vähetähtsatena tunduda, ent pean neid tema identiteedi kujundamisel üliolulisteks,» kirjutas Euro-Triin.

«Prantsuse, saksa, inglise jm keeled omandab ta euroopa koolisüsteemis niikuinii, ent minu jaoks on tähtis, et ta teaks, kus on tema juured. Ise ei kujutaks ette, et oma lapsega muus kui emakeeles räägiksin,» lisas ta.

Kommentaator Kah väljast ütles, et tema peres on huvitav olukord, kus mõlemad vanemad räägivad lastega oma emakeelt, mis ei ole asukohamaa keel, ning vanemate omavaheline suhtluskeel on hoopis inglise keel.

«Vanem laps saab kohe 2-aastaseks ja esialgu segab kolme keelt ehk eesti, hispaania ja saksa keelt. Samas moodustab juba lauseid ja hakkab vaikselt eristama erinevaid keeli,» kirjeldas ta.

«Olen seda meelt, et igaüks peab oma lastega ikka emakeelt rääkima, sest seda me ju oskame kõige paremini. Huvitav on jälgida lapse keelelist arengut 3 (4)-keelelises perekonnas.»

Kommentaarides toodi mitmel korral välja, et lapsed õpivad eesti keelt nii kaua, kui nad ainult oma vanematega suhtlevad. Raskused tekivad siis, kui laps läheb kohalikku lasteaeda ning leiab võõrkeelsed mängukaaslased.

Osa vanemaid on sellistel puhkudel kehtestanud reegli, et kodus või eestlasest vanemaga tuleb eesti keeles rääkida. Teised vanemad on neis oludes alla andnud ning lasknud lastel kohalikku keelt või inglise keelt kasutada.

«Lapsed suhtlevad omavahel enamjaolt eesti keeles, ent viimasel ajal koolist tulnuna tikuvad inglise keeles mänge mängima. Mispeale olen alati vahele seganud ja keelanud neil omavahel inglise keelse suhtlemise kodus ära,» kirjeldas kommentaator UK Suurbritanniast.

«Põhjus lihtne - keel vajab praktiseerimist, pidevalt kasutamist, muidu läheb rooste ja tuleb aktsent juurde,» lisas ta.

«Minu peres kasvab neli last ja nendest kolm Soomes sündinud ja meie kodus soome keelt ei räägita kunagi, aga väljaspool valdame kõik puhtalt ka kohaliku riigikeelt,» rääkis Haug Soomest.

«Küsimus ei ole ainult suhtumises, vanemate soovis ja järjekindluses lastele oma keelt õpetada. Küsimus on ka keelekeskkonnas, seda on väga vaja, et mõlemas keele- ja ka kultuurikeskkonnas toimida,» leidis Segapere laps.

«Keskkond tekib aga lapse ümber vaid siis, kui laps mõlemal maal on elanud, paar aastakest vähemalt. Ei piisa ainult kodus keele rääkimisest. Paraku.».

Mitut keelt ja kultuuri pidasid mitmed lugejad privileegiks, millest ilmajätmine on lapsele kahjulik. Samuti ei kujutanud mõned lapsevanemad ette, et peaks oma lastega mõnes muus keeles rääkima.

«Elasin mõned aastad välismaal, mees välismaalane, lapsed sündisid seal. Minu jaoks oli lihtsalt iseenesestmõistetav, et hakkasin lapsega kohe eesti keeles rääkima,» rääkis Mann.

«Inglise filoloog küll, aga ma poleks isegi osanud inglise keeles öelda «tipa-tapa» ja muid sääraseid asju, mis polegi tegelikult oluline, aga eesti keel tuli loomulikult.»

Mann kolis Eestisse, kui vanem laps oli kolmeaastane ja vanaema ei jõudnud ära imestada, kui soravat eesti keelt laps rääkis.

«Keeleõpetajate arvamus koolis on, et mitut keelt rääkival lapsel on rohkem annet keeli juurde õppides. Ja kuidas saab ema oma lapsega mitte oma emakeeles rääkida? Ei saa aru!
Lapse keeleoskus (või -oskamatus) näitab vanemate ükskõiksust ja hoolimatust,» arvas Pizzz.

Oli ka kommentaatoreid, kes kartsid, et mitme keele selgeks saamise asemel ei oska väliseestlased ja nende lapsed ühtegi keelt piisavalt heal tasemel.

Eesti keel ja asukohamaa keel võivad mõlemad jääda nn «köögikeele» tasemele. Toodi ka näiteid, kuidas vanemad, kes oma lapsega kohalikus keeles räägivad, teevad igas lauses mõne vea.

«Siin Soomes näiteks tean palju eesti naisi, kelle lapsed eesti keelt ei oska ja ema soome keel on vigane, ja nii on kahel perel, keda tean, laps aasta hiljem kooli pandud, kuna on nii-öelda ohmu,» kirjeldas Haug oma kogemusi.