Enamikus Eesti maakondades teatakse, et rahvastik väheneb ja vananeb, aga seda ei julgeta tunnistada. Kui probleemi ei tunnista, pole võimalik seda lahendada. Lahendus oleks aga väärikate töökohtade loomine, kirjutab statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski.
Mind kutsuti ühte maakonda ettekannet pidama. Paluti rääkida rahvastikust. Rahvastik on popp teema. Rahvastikust räägitakse palju. Ei taha igavat ettekannet pidada. Ei taha korrata seda, millega saalitäis rahvast juba kursis on.
Mida maakonna inimesed maakonna rahvastiku arengust teavad? Lugesin läbi maakonna arengustrateegia. Lugesin läbi maakonna kohalike omavalitsuste arengustrateegiad. Rahvastikuarengu olukorda on kirjeldatud suurepäraselt. Detaile võiks lisada. Lõpmatult. Aga milleks? Mis kasu on sellest, kui lisame pildile uusi detaile? Kas siis suudame (soovime, julgeme, tahame) sõnastada probleemi? Kas siis soovime probleemi lahendada või lahendusi otsida?
Ei usu. Olukord on probleemide sõnastamiseks piisavalt ära kirjeldatud. Detailide lisamine ei suurenda võimalust, et olukord paraneb. Täiendavad kirjeldused, täiendavad uuringud on aja raiskamine. Täiendavad uuringud võivad aidata kaasa probleemi lahendamisele, kuid pole võimalik lahendada probleemi, mis on sõnastamata. Võib loota, et see lahendub ise. Muidugi võib, aga tõenäoliselt on see asjatu lootus.
Millest ma räägin? Räägin rahvastiku vähenemisest. Suuremal osal Eesti territooriumist väheneb rahvaarv kiiresti, ja see on probleem. Aeg on seda tunnistada! Võib vaielda ja vaidlema jääda, kas eestimaalased on väljasuremisohus või mitte. Kui ei juhtu globaalset katastroofi, siis eestimaalased, sh eestlased, homme, ülehomme või nädala pärast välja ei sure. Isegi aasta pärast ei sure.
Kindlasti on rahvastiku vähenemise tõttu elukorraldus suurel osal Eesti territooriumil juba muutunud, ja muutub aina kiiremini edasi. Poodi tuleb minna kümnete kilomeetrite kaugusele, kooli ja tööle samuti. Kiirabi jõuab kohale senisest hiljem. Haigla asub kaugemal. Päästeteenistus … loodame, et midagi ei juhtu, ja kindlustame oma vara. Kui midagi ette ei võta, siis varsti ei räägi me enam kümnest ja kümnetest, vaid sajast ja enamast kilomeetrist.
Eesti tööturul on paradigma muutunud: tööealisi jääb järjest vähemaks. Kas ettevõtlus suudab sellega kohaneda? Mis on kohanemise hind tänapäeva eestimaalasele?
Kaebame kohtusse. Mõni asi võetakse menetlusse. Saame kohtus õiguse. Vallavalitsus ei sule kooli veel mõned aastad. Kas see on lahendus? Mõnele kindlasti! Üldiselt aga kindlasti mitte.
Mis on lahendus? Tegelikult on vastus teada: töö olemasolu, täpsemalt sellise töö olemasolu, mis tagab elamise, mitte ainult näljasurma vältimise. On tööd – on inimesi. Kaob töö – kaovad ka inimesed.
Müts maha inimeste ees, kes on Euroopast saadud toetuste abil ehitanud külakiige, korrastanud koolimaja, kes on välja võidelnud pangaautomaadi säilimise alevis veel aastakeseks või isegi paariks. Ilma irooniata: tublid inimesed olete, aga sellest ei piisa. Tuleb keskenduda kõige olulisemale: töökohtade loomisele. Kuidas? Eks ikka ettevõtluse kaudu ja ettevõtlike inimeste abil, aga alustame algusest.
Iga probleemi lahendamine algab selle tunnistamisest. Võtame pea liiva alt välja ja ütleme selgelt: elanike arvu kahanemine suuremal osal Eestimaa territooriumil (kokkuvõttes kogu Eestis) on probleem, peamine tee selle tendentsi pidurdamiseks tänapäeva Eestis on inimestele väärikat sissetulekut tagavate töökohtade loomine.
Oluline on ka sündide arvu suurendamine, aga see ei avita, kui noored lahkuvad. Keskendume oma tegevustes, oma strateegiates oluliste probleemide lahendamisele – väärikate töökohtade loomisele.
NB! Siia võiksime lisada, et maakond, millest jutt, on teada, aga tegelikult pole konkreetse maakonna nimetamine oluline. Olukord on enamikus Eesti maakondades ühesugune: teatakse, et rahvastik väheneb ja vananeb, aga seda ei julgeta tunnistada. Sellest minnakse mööda, nagu kass läheb mööda palavast pudrust. Puder jahtub iseenesest ja kass sööb selle ära. Kass on rahul, aga … pole tööd – pole inimesi. Eestimaal on see nii.