Kaks kanget: George R. R. Martin ja Robin Hobb

George R. R. Martin ja Robin Hobb. Foto: SCANPIX

Londonis toimunud fantasy- ja SF-kirjanduse suursündmusel, 72. korda korraldatud ülemaailmse ulmekirjanduse kongressil Worldcon osales 10 000 huvilist. Sel puhul korraldasid oma kirjanikega seotud üritusi ka mitmed kirjastused ja agentuurid.

Worldconi aukülaline oli USA kirjanik Robin Hobb ning tema ja ka ühtlasi George R. R. Martini kirjastaja Harper Voyager organiseeris ürituse viimasel päeval nende kahe kirjaniku vestluse. Enne avalikku esinemist anti ajakirjanikele ja kirjastajatele võimalus neile mõni küsimus esitada. Pärast küsimustele vastamist esinesid nad juba Freemason Hallis tuhandele inimesele. Praegu peaksid nad mõlemad juba oma jutu kohaselt usinalt kodus kirjutamisele pühenduma.

Kui suurt uurimistööd te teete oma romaanisarjade jaoks? Mõlema tegevus leiab aset alternatiivsel keskajal, mil määral te ennast keskajaga kurssi viite?

George R. R. Martin (GRRM): Mina teen palju, ma loen raamatuid keskajast, ajalooteoseid, ajaloolisi romaane, võib-olla mitte niivõrd akadeemilisi väljaandeid, pigem populaarsemaid käsitlusi. Ma ei tee uurimusi, vaid püüan endasse võtta ajastu vaimu. Kui ma näiteks kirjutasin «Fevre’i unelmat», siis lugesin kümneid raamatuid Mississippist, sealsest elust enne kodusõda ja aurulaevadest. Enne «Jää ja tule laulu» alustamist lugesin samuti raamatuid keskajast ja ajaloolisi romaane. Seda teen ma ka kirjutamise käigus, sest kogu aeg ilmub uusi teoseid, mis võivad anda inspiratsiooni ja millest võib ka mingeid detaile näpata.

Robin Hobb (RB): Mõne aja eest hakkas teatmekirjanduse hulk mu raamatukogus saama võrdseks ilukirjandusega. Sinna tekkis rida raamatuid, mida ma kirjutamiseks vajasin. Ma süvenen rohkem üksikutesse teemadesse. See tähendab, et ma avastan, et ma ei tea midagi ühest või teisest spetsiifilisest teemast, millest peaks teadma üsna palju mu tegelane. Siis ma uurin seda teemat, olgu see siis mesindus või veini paigutamine purjelaevale, et jääks mulje, nagu mu tegelane oleks asjaga täiesti kursis, kuigi ma ise ei pruugi olla.

Fantasy kui žanri lugejate arv on viimastel aastatel üha kasvanud. Mis on teie arvates selle põhjus?

GRRM: USAs ja Suurbritannias on fantasy alati olnud populaarne. Viimastel aastatel on muutunud võib-olla see, et fantasy on jõudnud televisiooni. Vähemalt minu raamatute müüki on see väga mõjutanud, teiste autorite kohta ei oska ma öelda. Filmide mõju on väiksem, sest kui film ekraanile jõuab, suureneb huvi järsult, kuid vaibub jälle peagi pärast seda. Telesari aga hoiab vaatajate tähelepanu pikema aja vältel.

RH: George Martini raamatute põhjal tehtud telesarja suur edu on kindlasti mõjutanud ka fantasy populaarsust üldiselt. Ja mõjutajaks pole olnud mitte ainult televisioon, vaid ka filmid, mida on aina rohkem. Alles hiljuti rääkis keegi mulle statistikale viidates, et rasketel aegadel loetakse rohkem fantasy’t ja ulmet ja üldse žanrikirjandust, eskapistlikku kirjandust. Mõnes mõttes kuulub eskapistlikusse fantaasiavalda suurem osa filmidest, mida inimesed meelelahutuseks vaatavad, sest nende igapäevaellu sealne särav ja luksuslik maailm päris kindlasti ei kuulu.

Te olete kusagil öelnud, et pärast «Troonide mängu» filmi edu pöörduti peaaegu kõigi fantasy-kirjanike poole sooviga teha nende raamatutest filmid. Kas on soovitud teha filmi ka teie teostest või Robin Hobbi raamatutest?

GRRM: Tegelikult tekkis huvi pärast Peter Jacksoni filme, siis kaalusid stuudiod paljusid käsikirju ja võtsid ette bestsellerite nimekirjad. Minu poole pöördusid mitmed stuudiod. Mina ütlesin ei, aga mitu teist kirjanikku ütlesid jaa. Näiteks Philip Pullman. Oht seisnes aga selles, et kui esimene film edu ei toonud, siis võidi kogu mõttest loobuda ning see oleks võinud juhtuda ka «Troonide mänguga». Õnneks ma ütlesin ei. Robert Jordani «Ajaratta» sarja filmioptsioon on juba kümme aastat ostetud, aga seni pole sellega midagi toimunud. Filmioptsioone on palju, aga vähestest saavad filmid. Seega tuleb valida, kui stuudiod sulle helistavad.

RH: Minu Farseerite sarjale on kaks korda võetud optsioon, aga nagu George ütles, jõutakse filmini harva. Mul on 13 raamatut, mis on omavahel küll seotud, aga milles ei tegutse alati samad tegelased. Nii pikale loole pole kerge filmi vahenditega läheneda, nii et ma lihtsalt kirjutan raamatuid.

GRRM: Tekivad ka juriidilised probleemid. Näiteks Robini raamatutes ilmuvad tegelased eri nimede all eri raamatutes ja tegevus toimub küll ühes maailmas, aga eri paigus. Väga raske on lepingut sõlmida. Näiteks minu lood, mis toimuvad samas maailmas, aga sada aastat varem. Nende õigusi pole HBO ostnud, kuid samal ajal on ta ostnud maailma õigused ja ma ei saaks neid teisi lugusid müüa ühelegi teisele stuudiole.

Kas te võiksite kirjeldada, kuidas te töötate oma raamatute kallal ja kas tekib hetki, kui te ei suuda enam teha vahet reaalsuse ja oma fantaasiamaailma vahel?

GRRM: Loodetavasti ei teki. Tore oleks, kui mul oleks uhke tugitool istumiseks, aga ma töötan lihtsalt kabinetis. Mul on 1971. või 1972. aastast pärit kirjutuslaud ja sellesse suhtun ma küll omamoodi ebausuga. Ma istun vanal toolil oma vana kirjutuslaua taga arvuti ees ja lihtsalt kirjutan.

Ja kas te olete loomingulisem hommikul või õhtul?

GRRM: Hommikul. Kui mul on hea päev, siis võtan kohvi arvuti kõrvale ja kirjutan terve hommiku. Aga neid häid päevi ei tule väga tihti ette. Rohkem juhtub nii, et ma näen vaeva, siis vaatan eelmisel päeval kirjutatu üle, siis vaatan e-posti, siis kirjutan mõne rea, vaatan jälle ­e-posti. Kõnnin majas ringi, uurin, kas keegi on helistanud. Ma ei ole maailma kõige distsiplineeritum kirjanik, kuid ma luban endale, et homme saab minust distsiplineeritud kirjanik.

RH: Mul on väga korratu kabinet, mis on tegelikult üks mu maja magamistuba. Ka mul on pruugitud kirjutuslaud, mille taga ma varem alati töötasin, aga nüüd olen muutunud paindlikumaks ja võin kasutada ka sülearvutit. Mul ei ole olnud kunagi seda luksust, et ma oleksin saanud seada sisse päris kirjutamisrežiimi. Ma hakkasin kirjutama, kui mul olid väikesed lapsed, seega kirjutasin ükskõik kus ja ükskõik millal. Näiteks kui laps oli vannis, istusin ma vannitoa põrandal ja kirjutasin, või jalgpallitreeningute ajal, kui ma lapsi ootasin, kirjutasin sealsamas. Hiljem lõin selle arvutisse. Aga jah, mahedat muusikat, lõhnaküünlaid ja seda, et keegi tooks mulle teed, pole just olnud.

Küsimus Robinile: te kasvasite üles Alaskal, kuidas on see mõjutanud seda, kuidas te kirjutate?

RH: Ma läksin Alaskale kümneaastaselt, meid oli kuus last, me õppisime tegema kõikvõimalikke asju, mis seal elu juurde kuulusid. Meil oli suur aed, me kasvatasime juurvilja. Ma õppisin jahti pidama ja kalastama. Ma tean, mida teha mahalastud põhjapõdraga, kuidas teda tükeldada ja liha külmutatult säilitada, ma tean, kuidas teha paljusid asju, mida enamik normaalseid inimesi praegu enam ei tee. Näiteks ma tean täpselt, kuidas nuga lõikub külmunud lihasse. Tean põõsaste, taimede ja seente nimesid ning paljud mu teadmised kuluvad vägagi ära fantasy’t kirjutades.

Küsimus George’ile: telesari liigub kiiremini kui raamatud – kas on võimalus, et järgmisel hooajal on sarjas midagi, mida raamatutes veel ei ole?

GRRM: Jah, sari liigub kiiremini, kui ma raamatuid kirjutada jõuan. Ma olen rääkinud sarja autoritega tegevuse kulgemise üldisest suunast, kuid on terve rida peenemaid pintslitõmbeid, mida ma kasutan ainult raamatutes. Samuti tuleb arvestada nähtusega, mida nimetatakse «liblikaefektiks». Näiteks viid sa esimesse hooaega sisse mingi väikese muutuse, mis ei paista esialgu eriti oluline. Järgmises hooajas on see muutus juba suurem ja kolmandas veelgi suurem.

Selline muutus, näiteks mõne tegelaskuju puudumine, kumuleerub. Tegelikult me räägime siiski üht ja sama lugu ning minu meelest on see raamatutruum kui valdav enamik teisi raamatutel põhinevaid filme või telesarju. Aga päris täpselt sama see ei ole. Niisugusel puhul on mul kombeks ikka küsida: «Mitu last oli Scarlett O’Haral?» Filmis oli tal üks laps ja raamatus kolm. Ühte lugu võib rääkida väikeste erinevustega mitmes versioonis ning nii võib ka öelda, et «Jää ja tule laulu» raamat ja telesari on kaks versiooni ühest ja samast loost.