Tom of Finlandi obsessiivne maskuliinsus

Päevakajaline: lisaks margile on Tamperes asuvas postimuuseumis 6. septembrist avatud näitus Tom of Finlandi kirjavahetusest. Foto: www.postimuseo.fi

Soomes püstitab müügirekordeid esmaspäeval välja antud margiseeria Tom of Finlandi töödega. Tutvustame kunstnikku ja tema maailma.

Tom of Finlandi margiseeria ilmumine võiks Eestis eelkõige teha õnnelikuks kõikvõimalikud kapinatsid, Sinimägede fetišistid ja muidu militaristid, sest kunstniku algne fiksatsioon, «kunstitung» manifesteerus just II maailmasõja ajal. Tollal veel Touko Laaksoneni nime kandnud mees teenis nimelt ohvitserina Soome armees ja armus nendega liidus olnud natside (univormi) elegantsi ja ilmselt ka militaarsete alluvussuhete sadomasohhistlikku rituaali.

Tom of Finland lõi oma piltidel igavese alliansi sadomasohhistliku ning übermacho homo­erootika ja natsiesteetika  vahele, pidades seetõttu ka terve elu tõrjuma süüdistusi natsismis. Talle kuulub legendaarne eneseõigustus: «Oma joonistustes ei avalda ma poliitilisi ega ideoloogilisi seisukohti. Ma mõtlen üksnes kujutisest endast. Kogu natside filosoofia, rassism ja kõik see on mulle vastik, kuid loomulikult ma joonistasin neid ikkagi – neil olid ju kõige seksikamad univormid!»

Selle esteetika-üle-eetika-suhtumise pärast on tema loomingut põhjusega kritiseeritud, eriti on seda teinud radikaalsema ja poliitilisema feminismi esindajad. Kuid just selles, et ta ühendas militaarse macho-kuvandi homo­erootikaga, peitub minu meelest ka tema loomingu subversiivne jõud, sest see õõnestab heteronormatiivset mehekuvandit. Testosteroonist pungil lihaselised mehekehad, mida hindasid nii antiikmaailm kui ka totalitaarsed režiimid ja loomulikult ka lääne popkultuur, väänlevad Tom of Finlandi (kujutlus)piltidel monstroossete kürbade otsas homoseksuaalsetes naudingutes.

Baikeriesteetika, mille Laaksonen samuti kaaperdas ja nihestas tublisti kuvandit «naiselikult» allaheitlikust homomehest ja asendas selle ulja ja lihaselise nahkmehega. Atleetliku homoerootilise mehekeha fetiš ulatub muidugi juba Antiik-Kreekasse, mis eriliselt väärtustas meestevahelist sõprust ja ka seksuaalsuhteid sõjaväljal, mis seltsimehed sellises eriolukorras eriliselt kokku liitsid.

Tom of Finland kerkis kunstiilma huviorbiiti 1970. ja 1980. aastate postmodernismi laines. Tema kui iseõppinud outsider- ja gay-kunstniku looming, mis 50ndatel-60ndatel tiirles üksnes «erialaväljaannetes», jõudis meinstriimkunstipressi ja lõpuks näitustele. Tema joonistuste realistlik kujutamislaad, ulmeliselt paisutatud suguelundid, nahafetiš ja alasti S&M-ihad ning loomingu hägune piir pornograafia ja erootika ning kõrge ja madala vahel sobisid hästi postmodernse Zeitgeist’iga.

Multi-kulti, naivism ning seksuaalvähemuste eneseväljendus tundusid postmodernses soustis ühtviisi huvitavad. Ja eks Tom of Finlandi esilekerkimine 70.–80. aastatel langeb kokku ka seksrevolutsiooni, homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise ja gay-liikumise algusega, mille üheks inspireerijaks teda ka kindlasti peetakse. Nagu ta ise ütles: «Tollal ei tohtinud gay-mehed tunda muud kui häbi oma seksuaalsuse sättumuse pärast. Ma tahtsin, et mu joonistused sellele vastanduksid, näitaksid gay-mehi õnnelike ja rahuolevatena selle suhtes, kes nad on. Oh, ega ma ei istunud maha ja ei mõelnud selle üle sügavalt järele. Aga ma teadsin algusest peale, et minu mehed saavad olema uhked ja õnnelikud mehed.»

Paljud tollal esile kerkinud kunstnikud, ja mitte ainult gay-kunstnikud, pidasid Tom of Finlandi suureks eeskujuks. Tema kujundid liikusid aegamisi subkultuurist popkultuuri ning tema pildialbumid levisid suurtes tiraažides üle maailma. Alates 1973. aastast elatuski Laaksonen oma kunstist ning tuli päevatöölt reklaamifirmas ära.

Tema piltide vuntside, päikseprillide ja valge maikaga, kitsastes teksades ning säärsaabastes lihaseline gay-mees kohustusliku militaarse vormimütsiga oli kindlasti teatud gay-subkultuuri peegeldus, aga kindlasti ka midagi, mis sellesama subkultuuri esteetikat lõi. Selle kahesuunalise mõju jälgi võime leida kõikjalt popkultuurist, George Michaelist «Politseiakadeemia» filmideni. Kaudselt ulatus tema mõju kindlasti ka Eestisse: Agu Pildi loomingus, näiteks,  leiame Tõnis Vindi ja 80ndate sovetipopi mõjude kõrval ka Tom of Finlandi mõjusid. 90ndatel, pärast Laksooneni surma oli Tom of Finlandi katalooge ka EKA üliõpilaste hulgas laialdaselt ringlemas. Tema mõju jõudis kaudsemalt ehk ka kunsti ja on jälgitav kasvõi Tommy & Laurentsiuse tollastes töödes. Kuid selleks ajaks oli Tom of Finlandi looming ammu ületanud kõikvõimalikud kunstimaailma ja subkultuuri piirid ning tegemist oli mastaapse popkultuuri fenomeniga. Lisaks Tom of Finlandi Fondile tegutses ka samanimeline rõivabränd ja käis tema imagoloogia uljas kaubastamine, mille vastu tal endise reklaamimehena loomulikult midagi poleks olnud.

Tom of Finlandi probleem on see, et ta looming on lõppkokkuvõttes väga üheülbaline ja obsessiivselt ühemõtteline. Tüütu, ühesõnaga. Kui varasemas loomingus on variatiivsus suurem – seal on vahel isegi mõnda naist kujutatud –, siis hiljem suubub see kõik ühte kanalisse. Tema piltide ultramaskuliinsed lihasmäed on ametis üksnes ühe asjaga, neil ei ole mingeid muid emotsioone, mõtteid ega ihasid. Nende inimlik kvaliteet on pisut puudulik ja loomulikult see ei huvitanudki Laaksoneni üldse.

Nagu ta ise ütles: «Kogu oma elu ei ole ma teinud muud kui tõlgendanud oma fantaasiaid ülimast maskuliinsusest ja neid joonistanud. Ma töötan kõvasti, et olla kindel, et mehed, keda ma kujutan seksimas, oleksid uhked mehed, kes seksivad rõõmsalt!» Ühesõnaga, tuleb välja et ta oli vähenõudlik mees, kes tahtis teha ühte asja.

Kuid olukorras, kus homofoobia on pead tõstmas ja Venemaal on homoseksuaalsus taas kriminaliseeritud, tunduvad tema piltidega margid igati asjakohased. YLE juba üritas paar päeva tagasi eksperimendi korras saata nende markidega pakki Venemaale oma korrespondendile. Selle artikli kirjutamise ajaks pole see veel kohale jõudnud. Ei tea, kas jõuabki?