Erkki Bahovski: Eesti ajaloo Stockholmi sündroom

Erkki Bahovski Foto: Erakogu

Ajaloolane Erkki Bahovski kirjutab värskes Sirbis Eesti ajaloo Stockholmi sündroomist.

Palju vaieldud «Eesti ajaloo» teises köites üritati muu hulgas lahendada ka igivana eesti ajaloo vastuolu ehk siis küsimust kuulumisest lääne tsivilisatsiooni ja samas sinna tsivilisatsiooni vägivaldselt sattumisest. «Kuulumine erinevatesse õiguskogukondadesse ja muistse vabadusvõitluse mõiste kadumine» oli vastus. Vägivald küll jäi ja ega seda eitatudki. Muide, muistse vabadusvõitluse mõiste pooldajad ja «Eesti ajaloo» teise köite nuhtlejad langevad osaliselt kokku nendega, kes nüüd on kooseluseaduse vastu, põhjendades seda ka vajadusega pidada kinni kristlikest väärtustest. Muistne vabadusvõitlus – ja teated ka selle kohta, et nn vanadel eestlastel oli mitu naist – ning kristlike väärtuste kokkusobimatus ei näi neid väga häirivat.

Eesti avalikku arvamust kujundavadki üksteistele vastukäivad sõnumid ja ideed. Valdur Mikita «Lingvistiline mets» on üks näide, kus ajaloost on nopitud sobivaid sündmusi ning rüütatud need mütoloogia kuube. Suurim küsitavus Mikita raamatu puhul on põhjuse ja seose ignoreerimine. «Lingvistiline mets» eirab peaaegu täielikult ühiskonna ajaloolist arengut ehk inimeste ja inimrühmade omavahelist suhtlust. Eestlust on vorminud ürgsed mandrid, mets ja palju muud, mis pole otseselt inimtegevusega seotud. Olen samast küsimusest kirjutanud varemgi (PM 17. IV 2011), kuid Mikita teoses on tegemist talupojakultuuri apoteoosiga.

Kordan siinkohal siiski põgusalt üle. Eestlased olid talupojad suures osas sellepärast, et nad pidid seda olema. Sunnismaisus ja pärisorjus ning asjaolu, et õigusruum eraldus ka rahvuse järgi, tähendas eestlaste sulgemist talupojaseisusse. Aadel- ja vaimulikkond, kodanlus, seisused, mis olid tavalised Euroopa ühiskonna puhul, puudutasid eestlasi vaid riivamisi ega mõjutanud meie rahvuslikku identiteeti.

Seega peaksime justkui tänulikud olema Eestist eri aegadel üle käinud vallutajatele, kes meie esiisad põllule ja metsa aheldasid. Saame omalaadse eesti ajaloo Stockholmi sündroomi. Teatavasti on Stockholmi sündroom saanud nime 1973. aastal Rootsi pealinnas aset leidnud pangaröövi järgi, kui pantvangid tundsid sümpaatiat oma röövijate vastu ja keeldusid ka võimude pakutud abist. Mikita räägib palju külaühiskonna lahustumisest, seda ka intervjuus Maalehele (19. XII 2013), kuid selle loogika järgi oleks ju palju suurem kuritegu eesti rahva vastu pärisorjuse kaotamine Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Seadusandliku aktiga toodi eesti rahvas metsast välja.

Müüdid muidugi ei pea olema loogilised ega tõesed, kuid Gert Antsu on esitanud asjakohase küsimuse: «Ent kas müüt ilma tõeta on üldse võimalik?» (EPL 3. II 2014). Hasso Krull on oma retsensioonis vastanud sellele põhimõtteliselt jaatavalt (Vikerkaar 2014, nr 7-8). Vaadates laia sooja vastuvõttu Mikita müüdiloomele ja tõe eiramisele, tekib tõesti küsimus, miks oli avalikkus nii tige ja kuri Jaak Aaviksoo kunagise Diplomaatias avaldatud artikli peale, millega endine kaitse- ja haridusminister väitis, et ka rahvusriigil on õigus saladustele ja valedele? Lisaksin tõe ja müüdi puhul veel küsimuse, kas tõe eiramine müüdiloomes on võimalik XXI sajandil ja lääne ühiskonnas.

On neli võimalikku stsenaariumi. Esiteks ei pruugi Eesti olla täielikult lääne ühiskond. Seda kinnitab mitmel korral ka Mikita ise, kuid Eesti piiripealsusele lääne ja ida vahel just suhtumises oma minevikku on viidanud näiteks Maria Mälksoo(1), seda küll lähiminevikku silmas pidades, kuid piiripealsus on iseloomustanud siiski kogu eesti ajalugu. Teiseks leidubki just ida poolt, eriti praegust Ukraina olukorda arvestades, näiteid, kus müüdiloome on nii tugev, et tekitab paralleeluniversumi. Mingit tõtt ja loogikat selles ei ole, nii et miks mitte luua siin Maarjamaal samuti oma väike tõe- ja loogikavaba müüt.

Ja kolmas kasvab välja teisest: ettekujutus, nagu oleks XXI sajand progressiivne, müüdivaba ja tõel põhinev ajastu, on lihtsalt vale. Me pöördume hoopis tagasi ajastusse, kus võimutsesid müüdid ja jumalad, mida ja keda tuli vaid uskuda. Näiteks kuidas suhtuda uudisesse, et Venemaale saatis Vladimir Putini jumal?(2) Lõpuks jääb veel neljas stsenaarium, mille järgi on Eesti lääne liberaalne, arenenud riik, kus müüdid on vaid need, mis nad on – müüdid, kuid riigi elu põhineb siiski maailmast ratsionaalsel arusaamisel, mida toestavad faktid.

Ma annan endale aru, et Mikita ohutu, metsas ellujäämist õpetava müüdi kõrvutamine Vene imperiaalse müüdiga on demagoogiline, aga mõlemal juhul on tegemist reaalsust eirava paralleeluniversumiga. Mõlemal juhul on tegemist ka faktide ja seoste selektiivse ülevõtmisega tõlgendaja enda suva järgi. On mõistetav Mikita soov eristuda. Perifeerse teadvuse(3) esiletõstmine maailmakultuuri vastu on nähtus, millest on kõnelenud paljud. Ja eks ta õige ole – maailm jääb üha suurenevas üleilmastumises kultuuri mõttes vaesemaks ning oma keele ja kultuuri säilitamine ühises lõõsas on järjest raskem.

Ent ka siin on «agad». Eestile on saanud käimasolevas Ukraina konfliktis elulisimaks lootus, et vähemalt mingil tasemel saab maailm asjadest aru ühtmoodi. Need ongi need poliitilises retoorikas palju korratud ühised väärtused. Muidugi hakkab ka senine ühistel väärtustel põhinenud maailmakord murenema – esitas ju üleilmastumise lainel kolumnist Thomas Friedman teooria, mille järgi ei lähe McDonald’si ketiga riigid omavahel sõtta. Gruusia-Vene sõda 2008. aastal lennutas selle teooria pilbasteks.(4) Ukraina konflikt on vaid kinnitanud vajadust defineerida demokraatia uutmoodi – sest ka Venemaal korraldatakse valimisi.

Perifeerse teadvuse taustal tundub Eesti seisukohalt olevat põhiküsimus, kuidas võiksid eri kultuuri, keele ja ajalooga riigid jõuda välis- ja julgeolekupoliitikas ühistele arusaamadele. Kardetavasti ei aita siin metsaminek ja lootus ellu jääda. Siin tulevadki mängu tegurid, mis pole ette antud, mida inimesed suudavad ise üksteisega suheldes saavutada. Ürgmandrid ei loe. Ja jällegi selektiivsus. Mida siis üle võtta üleilmastumisest ja mida mitte ja kes selle ülepea otsustab? Nii näiteks räägib Mikita haaravalt jalgrattaga sõitmisest ja eestlase «Ereljukase ajust».(5) Olen Ereljukasega sõitnud minagi, kuid mingisugust nähtavat mõju oma ajule pole täheldanud. Põhiline on siiski taas nentida, et jalgratas jõudis Maarjamaale just varajase üleilmastumise tulemusena XIX sajandil. Jalgratas on hea, McEine paha. Aga kes ikkagi selle paika paneb?

Ajalooline selektiivsus ja võib-olla koguni naiivsus tuleb taas mängu siis, kui Mikita kirjutab korilusest. Korilane on Mikita ettekujutuses tänapäeva hüvedega hellitatud inimese vastand ning saaks katastroofijärgses maailmas kõige paremini hakkama. Mõistagi oleksid parimad korilased eestlased.(6) Sellise väite eelduseks, tundub, on arusaam, nagu oleks senine arengukäik kuidagi valesti läinud ja tagasi koriluseni jõudmine oleks naasmine õigesse lähtepunkti. Ent küsigem niiviisi: miks inimesed ei soovinud olla enam korilased? Wikipedias antakse paleoliitikumi ja neoliitikumi keskmiseks oodatavaks elueaks vastavalt 33 ja 20. Praegu on keskmine eluiga maailmas 67,2 aastat.(7) Võib-olla tahtsid korilased veidi kauem elada ja hakkasid moodustama kooslusi, mis tagas neile paremad ellujäämisvõimalused? Lisaks napile toidulauale ähvardas korilast pidevalt julgeolekuoht: keegi suurema kaikaga võis ta lihtsalt maha lüüa ja tema toidu ära võtta. Kas me tõesti usume, et kui minna pärast katastroofi metsa marju, seeni ja muud toitu otsima, pole sellele kõigele teisi pretendente? Enam pole ju riiki, mis garanteeriks kõigile julgeoleku ja võrdse kohtlemise. Pealegi Mikita ei täpsusta ka, mis katastroofist käib jutt. Näiteks Sosnovõi Bori lendamine vastu taevast just ei kutsu metsaande ammutama või kalastama…

Gert Antsu on juba viidanud Mikita lõunaeesti ülimuslikkusele. Tõepoolest, mis saab neist eesti rahvakildudest, kes pole just ilmtingimata metsaga palju kokku puutunud? Minu emapoolsed juured on Muhus, kus oli enne sõda suhteliselt vähe metsa (Johannes Pääsukese fotod XX sajandi algusest on siin heaks teejuhiks). Näiteks paistis Raegma külla ära, kui Pädastes tehti jaanituld. Ent Nõukogude võim muutis seda kõike: koos maaparandusega tuli mets. Lisaks muidugi lõpetati peaaegu täielikult muhulaste enda paadiga kalapüük, mis oli olnud sajandeid sellele saarele iseloomulik. Kas muhulastest kasvasid «õiged eestlased» alles Nõukogude võimu ajal? Saared ja meri on olnud eestlaste identiteedi üks alustalasid samamoodi nagu mets.

Niisiis, kui võtta kokku Eesti avalikkuses ringlev arusaam meie ajaloost (kuna nii «Eesti ajalugu» II, täpsustagem siiski – ka selle kriitika, kui ka «Lingvistiline mets» olid suure müügieduga) saame järgmise pildi: vaatamata igasugustele euroajaloolaste katsetele mustata meie hiilgavat minevikku muistne vabadusvõitlus ikkagi peeti, aga me oleme sellegipoolest tänulikud, et me selle kaotasime, sest nii saime me sajandeid metsas istuda ja oma identiteeti kohendada. Iseenesest polegi selles midagi halba, tegelikult on mul hea meel, et rahvas soovib mõelda oma juurte ja ajaloo üle, kuid kas lasta eesti ajaloo Stockholmi sündroomil paisuda, on iseküsimus.

1   Maria Mälksoo, The Politics Becoming European: A Study of Polish and Baltic Post-Cold War Security Imaginaries. Routledge Taylor & Francis Ltd, 2010.

2  God sent Putin to Russia, claims Surkov. – The Moscow News 11. VII 2011. http://www.themoscownews.com/politics/20110711/188830057.html.

3   Valdur Mikita, Lingvistiline mets, lk 140.

4   Mark Rice-Oxley, War and McPeace: Russia and the McDonald’s theory of war. – The Guardian 6. IX 2008.

5   Mikita, lk 50.

6   Samas, lk 148.

7   http://en.wikipedia.org/wiki/Life_expectancy#Life_expectancy_variation_over_time. Võib alati vaielda, kui täpsed on andmed ürgaja keskmise oodatava eluea kohta, kuid oluline on, et see keskmine on mitu korda kasvanud.