Mati Hint: kes ootab kultuurikatkestuse generatsiooni?

Raamaturiiul. Foto: Margus Ansu

Mati Hint kirjutab värskes Sirbis kultuurikatkestusest ja kultuurikatkestuse generatsioonist.

Paide arvamusfestivalist on arvatud nii ja teisiti. Seda on pandud jutumärkidesse ja võrreldud jääkeldriga, kus poliittehnoloogia laskis ühiskonna tegelikest probleemidest lihtsalt auru välja. Varro Vooglaid kirjeldab üht Paide arvamusseanssi, kus kooseluseadust pooldavat «õiget» arvamust esindas kaks arvajat pluss väitlusjuht ja kaotajaks määratud traditsioonilisi perekonnaväärtusi kaitses üks arvaja («Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism?», Õhtuleht 19. VIII). Aga on ka kiidetud Paides valitsenud lahedat õhkkonda. Vähemalt arvamustelkidest väljaspool tundsid inimesed end krambivabalt, valdav meeleolu oli naeratus. Paljud perekonnad olid tulnud lastega, nagu väikesele laulupeole. Kuulajatena ja ka küsijana-reageerijana pääses festivalist osa saama igaüks.

Kutsutud arvajana sattusin Varro Vooglaiu kirjeldatud mudelisse, mis paneb seda enam mõtlema, et tegemist oli kahe kultuurilehe, Sirbi ja Müürilehe ühise arvamuslavaga. Kõnealuse mõttevahetuse on Sirp–Müürileht 22. augusti numbris rubriigimääratlusega «Digipõlvkond» kärbitult ära trükkinud, aga kommentaar on sellegipärast vajalik. Ma ei kahtlusta väitlusjuhti Ivo Visakut tahtlikult kallutatud kärpimises, välja on jäetud väited, mis võisid talle tunduda kõrvalisematena, aga minu vaatepunktist ei ole seda. Tahan seda vaidlust suhestada laiemagi taustaga, milleks sobivad mõlema kultuurilehe viimased numbrid ja nende peatoimetajate juhtkirjad 22. augusti Sirbis-Müürilehes.

Mind kutsuti keeleteadlasena kommenteerima seda, kuidas internet on muutnud meie keelekasutust ja mõtlemist. See teema erutab mind väga, olin kohe nõus. Olen üsna põhjalikult artiklis «Internet ja isiksus» (Õpetajate Leht 28. X 2011) tutvustanud Nicholas Carri raamatut: «The Shallows. What the Internet Is Doing to Our Brains» (2010). Raamatu eestikeelset tõlget pealkirjaga «Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb» (Äripäev, 2012) turustati mingil ajal minu soovituskirjaga. Nicholas Carr on digiasjanduse tippspetsialist ja ka tehnoloogiaajakirjanikuna-kirjanikuna USAs tipus. Ta hoiatab digimaailmast sõltuvusse sattumise eest, võin tema kriitilist raamatut julgelt soovitada.

Olen siin, kuid ei säutsu   

Minu osalusega arvamusseansis kohtusid Eesti suurima suhtlusportaali looja Andrei Korobeinik, digikultuurimees ja tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa, mina keeleteadlasena ja väitlusjuht Ivo Visak. Juba seansi pealkiri «I tweet, therefore I am» („Säutsun, järelikult olen olemas») räägib enda eest: sellise kuju on eestikeelses digimaailmas võtnud «Cogito, ergo sum». Mul tuli enese tutvustamisel ütelda, et ma ei löö kaasa ei Twitteris ega Facebookis (järelikult pole mind olemas), internetti kasutan ainult oma ülikooliarvutis, koduarvutites mitte, õppejõuna näeksin meeleldi, et loengu ajal ei kuritarvitataks digiseadmeid tegevuseks, millel loenguga seost pole. Autorina püüan internetile toetuda minimaalselt, sest copy-paste meetod võimaldab teemasse sisseelamiseta laenata võõraid mõtteid ja need kokku traageldada (skandaalseid näiteid on ka Eesti ülikoolidest), algallikatega töötades on süvenemine igal juhul sügavam. Kui kirjutajal pole füüsilist kontakti oma teema põhiteostega raamatute (arhiivisäilikute jms) kujul, siis on see võrreldav virtuaalse suhtlemisega, mis üha enam tungib silmast silma suhtlemise valdkonda. Koos võimalike tagajärgedega, mida me veel ei tunne.

Minu ning teiste väitlejate põhiväited (arvamused) olid kohati kardinaalses vastasseisus: esindan väga veendunult raamatukultuuri generatsioone, minu vastas olid tublisti generatsiooni võrra nooremad digikultuuri inimesed, kellest ühele (Korobeinik) on digisuhtlemise müümine ka sissetulek ning teine (Roonemaa) esines väidetega, nagu kehastunuks ta mõnes kõnevoorus Google’i müügimeheks.

Minu põhiväide (või põhihirm) oli ja on: internetisõltuvus mõjub halvasti inimeste süvalugemise võimele ning pikkadest tekstidest ja tõestus- ja järeldusahelatest arusaamisele, mille üheks tagajärjeks on ka õpilaste raskused matemaatikas ning laia ja kitsa matemaatika eristamise vajadus Eesti koolides. (Lauri Leesi prantsuse lütseumis on ainult täismahuga matemaatika ja kõik saavad hakkama.) Minu väited tekitasid terava (peaaegu ähvardava) reaktsiooni digikultuurimehes Henrik Roonemaas, kes nägi juba lähitulevikus terendavat inimese ja arvuti ühendust, nii et arvuti on inimesest sama hästi kui lahutamatu: arvuti hakkab igal vajalikul hetkel meelde tuletama, mida pead tegema, kellega kohtuma jne (küllap ka seda, mis on õige arvamus ja et see antakse sulle interneti kaudu). Minu meelest on see kaugel ihaldusväärsest, Roonemaa arvates nähtavasti hea ja igal juhul vältimatu tulevik. Mulle on küsimuseks ka see, kas inimene kasutab arvutit või muutub inimene arvuti vahendusel manipuleeritavaks, nii et identiteedi kujunemisel väheneb inimese enda ja tema sünnipäraste eelduste osa.

Korobeinikut hirmutas minu veendumus, et vähegi adekvaatseks maailmapildiks on vaja ka faktiteadmisi, näiteks seda, kui suur on (umbes) Saksamaa elanikkond või kui kaugel (umbes) on Tartu Tallinnast. Veel kohutavam oli Korobeinikule see, et faktiteadmisi nõuab õppejõud, kes peaks arendama loovust. Ma ei oska loovust arendada, kui aluseks ja taustaks faktiteadmisi pole. Ei saa targutada, et Saksamaa oleks võinud Teise maailmasõja ka võita, olles samal ajal arvamusel, et Saksamaa elanikkond on kuus või kaheksa miljonit inimest. Ei saa arusaadavaks teha, kuidas keel muutub, kui ei tea, missugustest tunnuskombinatsioonidest häälikud moodustatakse. Hoolimata internetist (või just sellele lootmise tõttu) võib inimeste maailmapilt olla hämmastavalt moonutatud.

Oponendid vabandasid internetisõltuvuse välja selle noorusega: kuna internet on alles paarikümne aasta vanune leiutis, siis ollakse sellest ehk liiga palju sisse võetud, aga kõik läheb õigesse roopasse selle põlvkonna ajal, kes sünnib internetiajastusse. Praegu on vähemalt Eesti ühiskonnas tendents vastupidine.

Internet ei ole mikrouuni

Roonemaa võrdles internetti mikrolaineahjuga, mis mingil ajal elas Eestis üle sellise buumi, et ilma selleta polnud justkui võimalik ühtki toitu valmistada (minu perekonnas pole seda vidinat kunagi olnud). Korobeiniku näide oli telefon: kunagi oli ka see uudis, aga praegu ei korraldataks telefoni pärast ümarlauda.

Roonemaa võrdlus ei kannata vähimatki kriitikat, see on puhtakujuline eksitamine: mikrolaineahju võiks võrrelda suhkruvati valmistamise seadmega, mis elas üle sama ägeda buumi kui mikrolaineahi, kuid ei mikrolaineahi ega suhkruvatimasin ole informatsiooni edastamise-säilitamise-töötlemise vahendid, vaid ainult ühe kitsa valdkonna tööriistad, nagu näiteks kahvli või korgitseri uus disain. Internetti saab võrrelda selliste informatsioonisüsteemide murrangutega inimkonna ajaloos nagu kirja leiutamine, tuhandeid aastaid hiljem trükikunsti leiutamine ja lugemisoskuse levimine. Need laiendasid informeerimise võimalusi, aga iga muutusega kaasnesid ka kaotused. Internetile üleminekuga kaasnevad võidud ja ka kaotused võivad olla veel suuremad kui varasemate murrangute puhul. Sellest tulekski rääkida. Mikrolaineahi ei ole võrreldav isegi grammofoni ja selle hilisemate asendajatega ning fotoaparaadi ja selle hilisemate laiendustega. Ükski majapidamisvahend või moeröögatus ei muuda informatsioonisüsteemi, küll aga on seda teinud kiri, trükikunst, lugemisoskus, selle põhjal arenenud süvalugemine (millega on seotud ka näiteks matemaatilise mõtlemise arenemine ja partituuri lugemise võime) ja nüüd ka internet. Raske uskuda, et digikultuurimees ei saa sellest aru.  Interneti ja mikrolaineahju võrdlemine oli pigem võte vastas istuva y-generatsiooni noortele mulje avaldamiseks. Loodan siiski, et y-generatsioon ei koosne jobudest (kui kasutada Roonemaa sõnavara), kuigi sõnavõtt  auditooriumist sümpatiseeris mõttele, et pole vaja teada, kui kaugel on Tartu, tähtis on, et oskad internetist järele vaadata, kuidas sinna Tartu jõuda, kui vaja oleks. Ma ei nõustu.  

Korobeinik võrdles interneti uudsust ja tavatelefoni. See on ainult veidi vastuvõetavam: tavatelefoniga saab küll informatsiooni piiratult edastada, kuid mitte säilitada ja töödelda, rääkimata infohulga mahtudest. Tavatelefon ei saa pürgida raamatukultuuri ja koolisüsteemi asendajaks, internet saab.

Veel eksitavam oli Roonemaa väide, et Google’i silmis kärbsemusta suurusega eesti rahvale on Google suuremeelselt kinkinud eestikeelse kõnesünteesi süsteemi. See on vale: eestikeelne kõnesüntees töötati tehniliselt rahuldaval tasemel välja praeguses Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudis (Eesti Keele Instituudi, varasema Keele ja Kirjanduse Instituudi osalusel). Seda kasutavad Eesti vaegnägijad juba aastaid ning Google’il ei ole selles mingit osa, kuigi Google’il ei puudu (Eesti asjatundjate arvates) võimekus probleemi tehniliseks lahendamiseks. (Enamgi veel: Google on küll lubanud arendada üle miljoni kõnelejaga keelte jaoks kõnetuvastussüsteemid, aga eesti keeleni pole seni jõutud, küll aga valiti juba 2011. aastal aasta Eesti keeleteoks samas küberneetika instituudis välja töötatud kõnetuvastussüsteem nutitelefonidele. Niisugused inimsõbralikud saavutused põhinevad tehnoloogide ja keeleteadlaste tasakaalukal koostööl.)

Need on teemad, mis Paides Sirbi-Müürilehe telgis suuremal või vähemal määral kõlasid, aga on jäänud välja Ivo Visaku ülevaatest. Järjekindlalt taotlen ma, et Eesti digiteadlased võtaksid vaevaks (hooliksid, võimekuses ei saa kahelda) saavutada arvutites lihtsad lahendused, mis tagaksid kõigi eesti tähestiku täpitähtede ning š ja ž veatu ülekandmise ühest arvutisüsteemist teise (miinimumideaalis peaks see olema saavutatav kõigi Euroopa Liidu ametlike keelte ja vähemuskeeltena tunnustatud keelte tähestike ning ka vene, ukraina ja valgevene tähestiku jaoks). Ei ole normaalne, kui Mustamäe postitempel näeb praegu e-riigis välja kujul MUSTAM?E. (Aga Ääsmäe, Õismäe?). Eesti digikultuurimehed arendavad lennukat e-riiki, kus Eesti ja Eesti eripära võib ununeda.

Muidugi ei puudunud arutelus teemad, kus osalejad olid suhteliselt üksmeelsed: privaatsfääri tungimise hõlpsus, inimeste toimingute kohta andmete kogumise eetiline küsitavus, jälgimisühiskonna võimalikkus.

Kas tehnoloogiat kasutatakse heaks või kurjaks, selle määrab tehnoloogia kasutamise üle otsustajate eetika. Elame maailmas, kus hea ja kurja piiri defineeritakse ärihuvide ning poliitiliste hetke-eelistuste põhjal või siis väidetakse vastupidiselt, et üks arvamus pole parem kui teine. Digitehnoloogia ja ärihuvid on juba ammu lahutamatud.

X-id ja Y-id

Selles konkreetses arutelus püüti digikultuuri esitada kui midagi Y-põlvkonnale olemuslikku, nii et see koos globaalse digisuhtlemisega defineerib seda põlvkonda. Küllap see suurel määral on nii. Y-põlvkonnale pühendatud teistes aruteludes polnud digikultuur kuigivõrd esil, kui üldse. Arvati koguni, et internet pole osutunud imerelvaks, mis tagab ausa valitsemise. Nende arutelude kokku- või väljavõtted 22. augusti Sirbis-Müürilehes näitavad, et Y-põlvkonnas leitakse peale digikultuuri kuulumise ka teisi kvaliteete ja huvisid. Õnneks.

Y-te teema üheks sissejuhatuseks on Müürilehe augustinumbris Mehis Pihla artikkel «E-RIIK Y-RIIK EESTI». (Pealkirja läbikriipsutatud E-RIIK tahab vist ütelda, et Y-itele on teistsuguste väärtustega Eesti hoopis tähtsam kui e-riigi entusiasm.) Selles kirjutises vastandatakse X-generatsiooni, kes sai võimule iseseisvusega koos, ning Y-generatsiooni, kes on sündinud iseseisvumise aastatel ja selle järel. Mehis Pihla arvab, et X-generatsioon seadis au sisse põhiväärtusena majandusliku edu ja püüab sundida ka Y-generatsiooni elama oma väärtuste järgi. Aga üpsilonidele on väärtusteks hoopis eneseteostus ja moraalne õiglustunne.

Selline pilt Y-generatsioonist tuletab meelde kadunud Enn Soosaare ja kadumatu president T. H. Ilvese unistused põlvkonnast, kes ei ole okupatsiooni mürgist õhku sisse hinganud ja kehtestab Eestis midagi enneolematult puhast ja ilusat.

Kahjuks on see pilt X-de ja Y-te erinevustest lihtsustatud. Esiteks saavutati iseseisvus ikkagi idealistide, mitte eduvõitlejate eestvedamisel. See, et nende võidu võtsid üle igasugused «arendajad», tulundustegelased, privatiseerijad, endised kommunistid ja aferistidest investorite maaletoojad, see on revolutsiooni õnnetu seaduspärasus. Teiseks ei puudu selle X-generatsiooni sees võitjad ja kaotajad, esimesed tõmbasid teistel naha üle kõrvade mingist põlvkonnakaaslusest küsimata.

Mehis Pihla loodab sümpaatselt, et Y-id tõstavad mässu X-idest võitjate mentaliteedi vastu. Y-ite eneseteostuse ideaal on igal juhul sisukam kui demagoogia viie rikkama riigi hulka jõudmisest, mis võiks selle jutu rääkijatele olla poliitiliseks hauakiviks. Kahjuks on aga Y-generatsiooni sees samamoodi eos olemas võitjad ja kaotajad, muganejad ja kibestunud, haritlased ja ärikad jne. Kardan, et võidu võtavad muganejad. (Vt ka Indrek Kiis, «Y, lase käia!» – Sirp-Müürileht 22. VIII)  Paides rääkisid ka Y-id ise Tristan Priimäe juhitud arutelus «Y-generatsioon ja väärtus» Y-ite fragmenteerumisest ning vähesest läbilöögivõimest.

Eesti riiki on esimesest põhiseadusjärgsest valitsusest alates juhitud «jaga ja valitse» põhimõttel. Suund võeti vastuolus ühiskonnakihtide ja huvigruppide kiirele tekkele: kodu- ja väliseestlased, endised omanikud ning hea- ja pahausksed varavaldajad, eestlased ja muulased, kodanikud ja mittekodanikud ... Kas on vaja, et nüüd leiutatakse lihtviisil sünniaasta põhjal inimesi sildistades veel üks vastandus, selle asemel et seda võimalikku vastandust pehmendada? Inimesed ei olnud süüdi, kui sünniaasta viis nad 1941. aastal Vene või Saksa sõjaväkke, aga kui nad seal juba olid, siis nad ka vastandusid. Nii ka nüüd: kui juba nimetatakse, et X-idel ja Y-itel peavad olema põlvkondadena erinevad väärtused, siis hakataksegi nende erinevusi välja mõtlema.

Kõige asjatum on see haritlaste puhul. Palju hädasid tabaks maailma leebemalt, kui kehtiks see idealistlik väide, et on olemas üks ülemaailmne rahvus – intelligents. Haritlaste moraalne kohus on tagada kultuuri järjepidevus ning eesti kultuuri seosed Euroopa ja maailma kultuuriga. Sest Eesti riigi olemasolu ainus põhjendus on eesti keel, eesti kultuur ja eesti elulaad.

Oleksin tahtnud, et arvamusvaidlustes oleks puudutatud ka kultuuri järjepidevust ja kultuurikatkestuse ohtu, aga selleni ei jõutud. Ka ajaloo ümbertegemiseks avab digimaailm ulmelisi võimalusi, eriti kui senisest veel suuremal määral läheb käiku digitud pabermaterjalide hävitamine. Rahvuskultuuri puhul otsustavad parasjagu võimul poliitikud, mida säilitada ja mida mitte. Väärtuslikkuse üle ei otsusta eetika, vaid hetkekasu.

Kõige suurema hämminguga lugesin Sirbi-Müürilehe ühisnumbrist Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe juhtkirja «Kui mina oleksin Sirbi peatoimetaja...». Hea tahtmisega võiks seda võtta kui sihilikku provokatsiooni, aga ka siis on päris õudne eesti keeles lugeda, et ühe kultuurilehe peatoimetaja ei usu, et kellelegi meeldiks klassikaline muusika (mulle näiteks) või et teatris oleks võimalik tunda midagi peale igavuse. Laulupeo ja teatrite kajastamise ärakeelamise mõttest poleks võimu juurde pääsedes pikk tee laulupeo ja teatrite ärakeelamiseni. Kõrgkultuuri ignoreerimise ja väljajuurimise manifesti taustaks võib olla lihtviisiline rahaküsimus: Sirp saab ja Müürileht ei saa või – miks Sirp rohkem saab? Aga sellest hoolimata: Eestis, kus omakeelne kultuur on genotsiidiähvarduse all pidanud elus püsima pikemat aega kui ilma sellise ähvarduseta, ei tohiks mängida sõnastusega, mis on äravahetamiseni sarnane N Liidu prolet­kultlaste programmiga (1917–1932). Isegi Leninile oli proletkultlaste viha kultuuripärandi vastu liig! Kultuuri väljajuurimise näiteid on ka XX sajandi keskelt, kõik nii jubedad, et ei taha neid nimetadagi.

Muidugi nõuab kõrgkultuuri tarbimine, selle järele vajaduse tekkimine pingutust, harjumust, ka haridust. Hariduski nõuab pingutust, mida tänapäeval tahetakse vältida. Nii võibki ahvatlevaks saada lõõtspillimäng laadaplatsil või tümakas, mis ei nõua pingutust.

Kultuurieliidi vajalikkus

Rahvuse olemasoluks on vältimatult vajalik kultuurieliidi olemasolu. Thomas S. Eliot on oma seitsmekümne aasta tagustes kultuurieliidi teooriates väitnud, et kui rahval ei ole suuri luuletajaid, siis hakkab keel ja kultuur manduma ja mõni tugevam neelab ta enesesse. Ei ole tähtis, et igal suurel luuletajal oleks tema eluajal suur lugejaskond. Tähtis on, et igas sugupõlves oleks suurel luuletajal vähemalt väike, aga õige lugejaskond. See mõjub oma ringis ja mõjutatud avaldavad mõju oma ringis ning nii jõuab suure luuletaja mõju kultuuripüramiidi madalamatele tasanditele. Mulle tundub, et Eestis on Uku Masing sellise suure luuletaja staatuses, keda loevad vähesed, aga kelle mõju kultuuris on sellegipoolest olemas.

Thomas S. Eliot  on juba 1944. aastal kirjutanud: «Meie ajastul, mil inimesed näivad rohkem kui kunagi varem pidavat [---] informatsiooni teadmiseks ning püüavad eluprobleeme lahendada inseneriterminites, on tekkimas uus liik provintslust...» (Lugemissoovituseks T. S. Eliot, Valik esseid. Koostanud Jaak Rähesoo. Loomingu Raamatukogu 1973, nr 20-21.)

Võrrelge näiteks väikese norra rahva ja suure ukraina rahva kõrgkultuuri. Esimene on täiskaaluga ja teine pole. See, et arvult suur ukraina rahvas pole suutnud luua täismahulist omakultuuri, pole nende süü, see on nende õnnetus, õnnetus olla pika ajaloo vältel Vene ja Poola alasi ja haamri vahel. Vene keel on paljudele ukraina kultuuritegijatele olnud vähemalt sama tähtis meedium kui ukraina keel. Püüdke nimetada ilma Google’i abita kolm ukraina tänapäevast kirjanikunime, kolm helilooja nime jne. Harvad saavad sellega hakkama ja kui Google aitab, siis on see väärtusetu, sest te peate kohe edasi küsima, miks Google need nimed andis. (No hea seegi.)

Kõrgkultuur on otseselt seotud selle tsivilisatsiooniga, kus see kultuur on kasvanud. Sellepärast ongi Läänel ühisväärtusi, aga kas need on ka meeleheanõudmise elulaadiga Ukraina ühiskonna väärtused, selles ei või propaganda pingutustest hoolimata kindel olla. Kaklused Ukraina parlamendis näitavad, mida tähendab pika ajalise kestusega kõrgkultuuri vähesus.