Jonatan Karjus: mis on maratoni fenomen?

Jonatan Karjus. Foto: Erakogu

Aastaid Eesti koondist erinevates noorte vanusegruppides orienteerumise esindanud ning hetkel harrastussportlane ja spordifilosoofia huviline Jonatan Karjus kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kuigi maratonil ja tervisel omavahel mingisugust positiivset seost pole, esimene on pigem teise lõhkumine, siis ometi on maratonil osalemine midagi, mida saab võrrelda laulupeol käimisega.

Võida laiskus, ületa mugavus, leia aega – need on tänavuse liikumisaasta lööklaused. Eestimaa liigub iga aastaga järjest rohkem. Aasta-aastalt muutub liiklus terviseradadel tihedamaks, üha enam kepikõndijad, vankritega sportlike emmesid ja neoonsetesse kompressioonitoodetesse mähitud tippharrastajaid. 14. septembril toimus järjekordne SEB Tallinna Maraton, kus osales rekordarv jooksjaid. Mina ei ole ühtegi maratoni jooksnud, küll aga jooksen nädalas keskmiselt 2-3 maratoni pikkuse distantsi. Avastasin ennast sõbrannaga sellel teemal rääkimast, kui ükshetk tabas mind küsimus: mida nad sellest karjasjooksmisest saavad?

Võtsin väikse mõttepausipausi ja vastasin talle: Kas sa laulupeol käisid? Maraton on nagu laulupidu. Palju inimesi, üheshingamine, meeleolu ja magusate tööviljade maitsmine. Üksikisikuna võttes on keskmine laulupeoline täiesti keskpärane laulja. Samuti on keskmine maratonäär täiesti keskpärane jooksja, aga üheskoos ühe tulemuse nimel tegutseda on võimas tunne. Mis sellest, et selle masohhistliku enesepiinamise eest peab välja käima 25-60 eurot.

Tegelikult ei ole maratonil ja tervisel omavahel mingisugust positiivset seost, esimene on pigem teise lõhkumine. Maratoni võlu peitub milleski muus, see on paljudele võimalus midagi suurt korda saata. Võimalus tõestada endale, et ma saan hakkama. Kirjanik John Hanc on öelnud: «Ma olen õppinud, et maraton ei ole lihtsalt sportlik saavutus. See on meeleseisund, mis tõestab, et kõik on võimalik». Eelolev lause kirjeldabki minu jaoks kõige paremini jooksmise essentsi.

Pole juhus, et kriisiaastatel tõusis USAs jooksitate hulk hüppeliselt ning kestvussport on muutunud ülipopulaarseks tippjuhtide seas. Jooksmine õpetab ennast distsiplineerima, seadma eesmärke ja neid täitma. See annab paljudele võimaluse pääseda tunniks-paariks argimurede eest ning maandada pingeid. Iga algus on raske, aga need inimesed on õppinud vastu võtma tagasilööke ja murdma läbi mugavustsoonist. Seda nii spordis, kui loodetavasti elus.

Ehk tasuks võtta suund maailma ühest enim alkoholi tarvitavast rahvast sportlikumate hulka? Iroonilisel kombel on sõltuvusttekitavad mõlemad ja liigsel «tarbimisel» tervisele ohtlikud. Vähemalt üks neist kannab edasi terveid ja elujõulisi väärtusi. Muide, kui jooksmine läheb nüriks, siis soovitan minna orienteeruma. See on sport vaimule ja kehale. September on orienteerumiskuu!