Neeme Korv: mälu allakäik

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt juhtis eelmisel nädalal («Ilmast ja hindadest», PM 22.07) tähelepanu üldisemale suundumusele, mida tähistavad muu hulgas mälu allakäik ja teadmiste killunemine. Kirjutaja iseloomustab seda tabavalt kui tunnet, «nagu algaks iga päev kõik uuesti ja puhtalt lehelt».

Võtame läinud nädala. Inimohvri(te)ga liiklusõnnetus on kõigi uudisteportaalide põhilugu, kutsudes kommentaariumides esile kollektiivseid ahastuskarjeid, sotsiaalmeedias jätkub arutelu mitmeks tunniks. Järgmisel päeval kirjutavad sellest ajalehed.

Kuid siis korraga kaob õnnetus avalikkuse tähelepanu alt. Oodatakse järgmist kõiki šokeerivat pauku. Aga võib-olla seda ei tulekski, kui me täpselt teada saaks, miks ikkagi nii läks. Selge, et uurimine võtab aega, aga enamasti ei ületa tulemused uudisekünnist. Juhtunut lihtsalt ei mäletata.

Tihtipeale arvatakse, et peamine süüdlane ja vastutaja mälu allakäigu eest on tänapäeva allakäinud ja sensatsioonihimuline (elektrooniline) ajakirjandus, kuid siinkirjutaja meelest on ajakirjandus ikkagi vaid ajakajaline peegeldus, mingi osa protsessist.

Mis omakorda ei tähenda, et ajakirjandus ei peaks tahtma olla parem – sisukam ja analüüsivam – ning püüdma ohje rohkem enda käes hoida. Sest peatumine, et järele mõelda, aitab meil perspektiivis kaugemale jõuda kui pimesi edasi kiirustamine, kartes seisakuhetkedega väärtuslikku aega kaotada.

Mälu allakäik toob kaasa ohutunde kadumise ja nihutab riskikäitumise valuläve ohtlikult kõrgele. Netikeskkond, kus veedetakse suur osa ajast ja millest ollakse (osaliselt sunnitult) sõltuvuses, ei suuda mälu asendada.

Turvalises netis tuleb lõppude lõpuks ikka uus level, uus algus, uus elu. Pärismaailmas see niisama lihtne ei ole, mõned asjad on paratamatud. Uppunut ei too keegi elavate hulka tagasi, asfaldile kukkumisest saadud haav paraneb pikki nädalaid. Küllap mõnedki tänavusuvistest traagilistest õnnetustest võiks panna just eeltoodu arvele.

Olen just viimasel ajal mõelnud tänutundega neile, kes korraldavad noortele ekstreemmatku, ellujäämis- ja esmaabikursusi jms. Alati ei saa loota kellelegi teisele, kuid tegutseda tuleb üldjuhul kiiresti. Mu kodukülas salvas rästik juulis sinna suvitama sõitnud tüdrukut. Õnneks lapse vanemad teadsid, mida sel juhul teha tuleb ja mida mingil juhul teha ei tohi.

On mõeldamatu, et nad oleks hakanud õnnetuse järel kuskilt veebiavarustest kiiruga juhiseid otsima. Mõni asi tuleb lihtsalt vanamoeliselt meelde jätta.

Muide, enne kui Alice imedemaal pudelist juua söandas, veendus ta, et sellele pole kirjutatud «mürk». Mälu, ettevaatus ja ohutunne on tihedalt seotud mõisted.