Igavuse­kultus

Mihhail Kolossok Foto: Toomas Tatar / Postimees

Igasugust diskussiooni peetakse informatsiooni alusel, mida inimteadvus spontaanselt või süstemaatiliselt vastu võtab. Inimese tajuvõime on piiratud meeleorganite võimaluste, närvisüsteemi ülesehituse ja kiiruse ning maksimaalse eraldi tajutavate sündmuste arvuga, mida aju suudab töödelda kuuekümnendiksekundi vältel.

 Inimene suudab korraga jälgida mitut liikuvat objekti, kuid senise teaduskirjanduse põhjal ei ületa operatiivmälus hoitavate objektide arv üldjuhul kümmet. Sündmused, mis toimuvad kiiremini kui kuuekümnendiksekund, jäävad teadvustamata, inimteadvuse piirest väljapoole.

Mainitud omadustega varustatuna tajubki maailma inimene, kelle käsutuses on üksnes üksikud piiratud teabega kaadrid. Meeleheitega, mille sünnitab suutmatus tajuda universumit ilma piiranguteta, võib seletada mõistetava inimliku hirmu teket tundmatu ees. Teabenappuse ja hirmu probleemi ei suuda lahendada fantaasia, mis loob puuduva informatsiooni. Selle probleemi lahendab usk, veendumus selles, et asenduv, väljastpoolt imporditav teave vastab maailma tegelikule palgele. Kas inimene usuks üldse millessegi, kui ei kardaks?

Öeldakse, et leidub usaldusväärseid massiteabevahendeid. Usutegur, mis selitub isikliku maailmapildi loomise käigus, muudab mõttetuks küsimuse, millist kanalit pidada propagandaks, millist aga mitte. Maailmas, mis on üleküllastunud infost, mida meid ajendab tarbima hirm tundmatu ees, võib propagandaks pidada absoluutselt kõike. Usutegurit tugevdab ääretult avar eneseprogrammeerimise arsenal: internetiajastul on teabeallikate hulk nii suur, et seda piiravad juba vastuvõtmise enda piirid.

Teabekanali valimine käib käsikäes usutunnistusega. Usk kõigekõrgemasse võimaldab tajuda seda, mida mõistetakse sõna «kõigekõrgem» all. Inimese taju läbib veendumuste prisma. Veendumused sunnivad peale tõendite otsingu enda õigustamiseks, mitte vastupidi. Veendumused, nagu ideaalid enamasti, annavad hetkeks võimaluse pöörata pilgu ebatäiuslikult maailmalt.

Vaadelda midagi otse, ilma arvamuste, veendumuste, see tähendab sümbolite vahenduseta, on inimesel äärmiselt keeruline. Seda raskendab seegi, et meie aju kontrollib ja korrigeerib seda vähestki teavet välismaailmast, mida meeleorganid suudavad fikseerida. Ekslikuks tunnistatud ja segadusse ajavad signaalid filtreeritakse välja teadvusele märkamata. Hirm tundmatu ees tähendab hirmu eksida.

Ürghirmust võrsunud usul on purustav jõud hoolimata sellest, et see on «kõigest» sõna. Öeldakse, et sõna võib tappa, ning kirjutamisvahendeid võrreldakse sageli relvaga. Usk lahutab inimesi, muudab julmaks, õhutab sõda, sealjuures kindlasti uskudevahelist. Kristlased usuvad armastusse, aga see ei pane neid veel armastama. Kui uskuda massiteabevahendite kriminaalkroonika rubriiki, võib kergesti teha järelduse, et kristlased, nagu ka teiste usurühmade esindajad, tapavad süstemaatiliselt samausulisi nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Mõned inimesed usuvad armastusse nii omapäraselt, et suisa tapavad usu nimel. See sarnaneb ahvatlevalt sellega, kuidas liidrid kõnelevad rahust, valmistudes samal ajal sõjaks. Võib-olla kõnelevad nad siiralt, südamest?

Niisiis on põhjust kaaluda, kas ikka pöörduda usu poole, kui seistakse silmitsi salapärase ja hõlmamatu eluga. Mõned ütlevad: on ju olemas teaduslikud faktid, fakte saab uskuda. Kuid see ei lahenda infomüra probleemi, mida suurendab veelgi tajuvõime piiratus ning olemuslik vajadus midagi täielikult usaldada.

Seega korvab usk meis kaduma läinud osa tegelikkusest. Ent see meetod toob vältimatult kaasa reaalsuse järjekindla asendamise aina ühelaadse virtuaalsusega – infokanaleid saab ju vahetada, või vähemalt me usume, et meil on selline võimalus. Püsivaks süüvimiseks kindlasse maailma, kindlasse mängu on vaja tseremoniaalset komponenti, teisisõnu kultust.

Tänapäeval peab kultus rahva toetuse pälvimiseks sisaldama endas meie hullumeelse maailma kõiki, sealhulgas ka vägagi kaheldavaid rituaale. Näiteks tätoveeringute tegemist kõige ootamatumatesse kohtadesse või taskukoerte müümist pikka kasvu ja jõuliste musklitega sportlastele, kes tunnevad vajadust suhelda loomadega. Ja need ei ole kaugeltki tarbijate kõige imetabasemad nõudmised, mida kasutab edukalt ära postindustriaalne majandus. Väärib tähelepanu, et paljud rituaalid koonduvad kaubanduskeskustesse, millest on saanud tänapäeva templid. Tõsi, kirikutornide rolli võtavad sel juhul enda kanda pigem rahandusasutuste kõrghooned.

Tere tulemast igavusekultuse värviküllasesse mängutegelikkusse! Mängu mõte on järgmine: mängijad, keda vaevab küsimus «Kuidas elada?», pöörduvad oma igavleva mina poole. Nad teevad seda veendumusest (leidsid endas jumala) või kuna on teadmatuses alternatiivide olemasolust. Kuid kuulda midagi konkreetset ja selget infoga üle külvatud mina sügavustes on väga raske. Otsuste langetamise rütmi segavad mõtlemise pidevad ja juhuslikud võnked, mida ajendab igavus, vajadus eemalduda ebameeldivast kogemusest, mis tekib kokkupuutel mina ääretu tühjusega.

Igavus ei ole üldvaldav, kuid juhib meid hetkede juurde, mil on vaja sooritada järjekordne rituaal. Näiteks valada soovist abistada ligimest end üle jääkülma veega. Esmapilgul võiks ju kõnelda rumalusekultusest. Ometi on igavusest, frustratsioonist, realiseerumata (igavusekultuse subjekti seisukohalt) potentsiaalist kõnelda nähtavasti täpsem, sest rumaluse teaduslikku määratlust pole teadus veel välja töötanud. Rumalus libiseb sõrmede vahelt niipea, kui püütakse seda üksikasjalikumalt analüüsida. Kuidas seda üldse määratleda, millest lähtudes? Igavus seevastu tuletab end igal sammul meelde, astub lavale sellest hoolimata, kas niisuguseks manifestatsiooniks on sobiv aeg või mitte.

Igavusekultuse jünger esitab palve päästa mässuline, igavesti rahulolematu hing iseendale. Möödapääsmatu on kohe teha ka selfie. Loomupärane igavus etendab sel juhul raevuka jumala rolli, kes suudab sedavõrd hirmutada, et otsija loobub edasistest otsingutest iseendas. Igavuse esitatud sõnum kõlab kõige lihtsamas vormis nii: «Tegele millegagi.» Siis aga astub mängu kogu see toksiline juhendite koorem pühendunuile, millest internet lausa kubiseb: tegelge sellega, mis kõige rohkem meeldib, leidke iseennast, leidke elu mõte – sõnaga, ärge igavlege.

Rahuajal lubab igavuse kultus vastata küsimusele, miks postindustriaalse majanduse tingimustes, kus nii põllumajandus kui ka tööstus nõuavad vaid tühisel määral inimressursse, kaebavad inimesed endiselt vabadusetuse ja oma elukutse mõttetuse pärast. Võiks ju ette kujutada, et suurem osa töövõimelisest elanikkonnast saab laboritingimustes, ilma domineerimise, võlaorjuse, vägivaldse sunnita vabalt tegelda, millega hing vaid ihaldab, järgida oma sügavaimaid unelmaid, vabalt ja iseseisvalt sõnastada oma eluülesande ja seda täita. Idealistide-misjonäride traagika ent selles seisnebki, et väljaspool kujutletavat laborit on nad vähemuses: keskmine inimene langetab vaba aja ning võimaluse vahel tarbida rohkem kaupu valides otsuse viimase kasuks. Ta näeb kaupade ja teenuste ringluses pääseteed õudusest ja moraalsest terrorist, mida pakub igavusekultuse raevukas jumal.

Jumala hirmuäratavat palet, mida me näeme iseendasse vaadates, võib mitmeti tõlgendada. Tiibetis arvatakse raevukatest jumalatest, et need verejanulised olevused hirmutavad meid heal eesmärgil, juues ego verd ja kinkides sellest vabanemise. See tähendab, et pole vaja ehmuda, vaid tunnistada see, mis hirmutab, omaenda intellekti osaks ning üritada vabaneda. Kuid idamaistes tavades kogenematu inimese pilk hirmsale, inimkolpadega kaunistatud Buddhale-Herukale võib eest leida vihje millele tahes, sealhulgas vägivalla õigustamisele.

Mis veelgi hullem, kultuse raames pole vägivalla õigustamiseks vaja üldse mingeid argumente, ka mitte hirmu tekitavaid sümboleid. Õigemini, pole vaja argumente, mida teised mõistaksid. Sügavalt isiklikud avastused ja neile tuginevad personaalsed veendumused võib lihtsalt paisata tegelikkusse, milles inimesed suhtlevad üksteisega jõupositsioonilt ja tapavad usu nimel, reaalsusse, milles meie päevil pole näiteks keegi suuteline täpselt vastama küsimusele, kus kulgeb Venemaa-Ukraina piir. Inimkond usub, sest kardab, ja ühtaegu tekitab hirmu pimeda usu hävitusjõu tõttu.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane