Jelena Skulskaja: meie seisame paigal, aga aeg tõttab mööda

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Me hoiame kinni harjumuspärastest mõistetest ja stereotüüpidest, oleme veendunud enda õigsuses ega pea vajalikuks selles kahelda, keeldume rumalusest tunnistamast oma rumalust.

Tavalise kodutu elu on vaevarohke. Juba varahommikust saati, nii kella viiest või varemgi, tuleb aina ületada tõkkeid, kergitada prügikonteinerite kaasi, neisse peadpidi sisse sukelduda, tõrjuda eemale kajakaid, vareseid ja kasse, tuhnida jäätmekottides, hingata sisse võigast lehka ja koukida välja pudeleid, mille külge on kleepunud kartuli- ja munakoori. Mis võiks olla veel hullem?

Siis aga toimub ime, justkui Jeesus-lapsuke lööks kuusepuul helendama: lubatakse juua alkohoolseid jooke avalikes kohtades. Küll juubeldas nüüd kodutu ja tänas Jumalat ja asetas tema ette enda õigustuseks kui pühaduse uue seaduse. Kerge südamega risti ette lüües ja maani Andres Anvelti suunas kummardades läheb kodutu nüüd pudeliretkele, südames samasugune õnnestav tunne nagu töörahval nädalavahetusel seenele minnes.

Nädala sees tibutas kergelt, järelikult seened kasvasid, nii et nüüd aina mine ja korja ja naudi värsket õhku. Päevast päeva, varahommikust hilisõhtuni, otsekui maiparaadil laulu rõkatades joovad nüüd pealinna elanikud ja külalised, istudes kultuurselt pinkidel, põõsa all või ka suisa munakivisillutisel. Kodutud aga, need pudelimetsa sanitarid, korjavad kultuurselt taara ära, ei kiirusta kedagi tagant, ei palu kelleltki lonksu ega kisu pudeleid väikeste laste käest, kellele hoolitsevad issid annavad õlut maitsta.

Mõne kuu eest sattus internetti üks Venemaa koduvideo, milles purjakil vanemad õpetavad üheteistkuust lapsukest suitsetama. Poiss suitsetab ja naeratab, emmel ja issil tulevad härdusest pisarad silmi. Venemaa Esimese Kanali saates «Las räägivad!» läks seepeale lahti tõeline möll, mille käigus tambiti maatasa alkohoolikutest vanemad ja ennustati, et suitsetaval lapsel pole mingit tulevikku.

Mind hämmastab niisugustes saadetes alati kontrast ideaalselt rõivastatud ja meigitud saatejuhtide, ekspertide, nõunike, külaliste ning nende vahel, kelle üle mõistetakse moraalset kohut: viimaste rõivad on ära trööbatud, räpased, ei klapi kasvu ega vanusega, ja kindlasti on neil puudu mõni esihammas. Meie autsaiderid on aga riides paremini ja oskavad välimusegi eest hoolitseda.

Tõsi, meie tasuta ühistranspordis ei pakuta küll lastele suitsu, küll aga juua, ent laste alkoholism on teadagi kõige kindlam viis kindlustada inimkonna allakäik. Räägitakse, et kui kroonilistel alkohoolikutel sünnib laps, tilgutatakse talle kohe rinnapiima asemel pipetist õlut suhu, et vastsündinu pohmellist hinge ei heidaks.

Tõepoolest, maailm on tugevasti muutunud. Peenes Londonis on palju rohkem lohakust, joomarlust ja mühaklust, kui suudaks kujutada kõige mustemateski toonides Venemaa kolkale pühendatud film. Seevastu lustakas Madridis on peened kombed ja viisakus saavutanud sellise taseme, et tekib tunne, nagu võidaks kohvikus kontrollida, kas sul on ikka käed pestud. Meie kivistunud arusaamad maailmast on sama totrad nagu karud Ameerika filmides, kes jätkuvalt tatsavad läkiläkides mööda Punast väljakut. Veendumus, et purjus Eesti elanik jääb härrasmeheks, on samuti totter – ta ei erine millegi poolest teistest džunglielanikest.

Lähipäevil linastub meil Eesti režissööri Ilmar Raagi uus film «Ma ei tule tagasi», mis on üles võetud Venemaal ja tugineb Vene ainesele Jaroslava Pulinovitši, ühe Nikolai Koljada tuntuma õpilase stsenaariumi järgi. Koljada Jekaterinburgi koolkonnast ei ole pärit ainult Jaroslava Pulinovitš, vaid ka Vassili Sigarev, Anna Bogatšova, Oleg Bogajev ja veel paljud, kes jagavad oma õpetaja vaateid. Need on suunatud elu kõige koledama ja süngema palge kajastamisele, filmid peavad vaatajat piinama, viima meeleheitele samamoodi nagu linateoste kangelasi, kes pigem tahavad surra kui elada.

Sünguse ja meeleheite välgatusi esines juba hämmastavalt andekal Aleksandr Vampilovil, õuduse kergitasid kõrgustesse Petruševskaja ja Razumovskaja, Nikolai Koljada aga astus veel ühe sammu põhjatu sügaviku poole ja kiskus sinna kaasa ka oma õpilased. Koljada õpilased – see on väga andekas ... sekt.

Ilmar Raag seevastu on üdini pühendunud elule. Tema viimased filmid kõnelevad naiste saatusest, keda saab, ei, lausa tulebki murda ja moonutada. Filmide «Eestlanna Pariisis» või «Kertu» kangelannad jäävad servale jõudes püsima ja valivad elu, isegi kui elada on talumatu.

Ilmar Raag tegi kõik, mis võimalik, et murda Pulinovitši võimsat sünget stiihiat, astus vastu oma stsenaristile, püüdis tõestada, et inimelu on mõttetu ainult ühel juhul: kui sa ei armasta kedagi, kui keegi ei armasta sind. Filmi peategelane loobub oma elust, et elada teist elu teise inimese asemel. Ta kriipsutab eluloost maha kümme aastat, et teda võtaks omaks maailm, kus leidub armastust. See kõik on loomulikult täiesti muinasjutuline ja tinglik, sisaldab kahtlase väärtusega oletusi, toimub vaevu püsivas papist seintega maailmakillus…

Ilmar Raag ei teinud katset kujutada tänapäeva Venemaad (mis kõneleb tema suurest taktitundest), nagu ei proovinud ta varem kujutada tõelist Prantsusmaad ja nagu ta kohkumatult kujutas pisikese Eesti küla eluolu.

Minu meelest oleks imetore, kui kõik võtaksid kõnelda ja arutada ainult sellest, mida on ise läbi elanud, millega on ise kokku puutunud, mitte aga sellest, mida nägid alles eile televiisorist.

Minu Piiteri seltsimees ja kolleeg Nikolai Krõštšuk kinnitab, et inimese iseloomu saab määrata selle järgi, kuidas ta ütleb telefonis «Halloo!». Tema arvates on sellel lühikesel sõnal tuhatkond varianti. Üks toob «Halloo!» kuuldavale nii, nagu oleks ainult su kõnet oodanudki, teine vastab ärritunult, nagu oleks kõne katkestanud tähtsad rahvusvahelised läbirääkimised, mille hind ulatub miljonitesse, kolmas hüüab ehmunult «Halloo!», otsekui ootaks kohutavat uudist, neljanda hääles kõlab rõõmsa teate ootus, viienda hääl on ilmselgelt unesegane (olgu kellaaeg milline tahes). Kurjad inimesed vastavad kurjalt, süngelt, katkeva häälega, head inimesed aga otsekui paiskaksid valla oma korteri ukse.

Mulle on see teooria väga meeltmööda. Pange tähele, et meiega ei kõnele keegi kuskil ega millalgi lahkelt (ma pean silmas just neid kohti, kus meiega peab lahkelt kõnelema), kui mitte arvestada loomakliinikuid, kus usutakse siiralt, et erinevalt inimestest vajavad loomad kaitset ja abi. Kõigil teistel infotelefonidel, mida erinevate asutuste saitidel leida võib, ootab meid ees pikk tuututamine või muusikaline paus või teadaanne, et meid on pandud järjekorda. Kui siis keegi lõpuks toru võtab, selgub, et ta ei vastuta mitte millegi eest ...

Mida jõhkram, julmem ja ohtlikum on meid ümbritsev maailm, mida suurem on tulemäepurske oht, seda suurem on igatsus delikaatsuse ja taktitunde järele pisiasjades, mis on meie võimuses. Eelkõige on see soov adresseeritud mulle endale. Sest inimesed, kes mind ümbritsevad, mu sõbrad ja kolleegid, vastavad sellele soovile kahtlemata igati hästi ja pareminigi.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane