Juhtkiri: uppunud ohutunne

Foto: SCANPIX

Veeõnnetuste suur arv näitab mõtlematust.

Siia peaks kirjutama tänavu uppunute arvu, kuid ei tihka – selleks ajaks kui leht lugeja kätte jõuab, võib see juba muutunud olla. Aga tänavu on uppunuid juba praegu rohkem kui läinud aastal kokku, teateid uutest veeõnnetustest toob iga uus päev ning suvi pole veel läbi.

Oleks mõeldamatu nõuda, et iga lombi juures oles vetelpäästjad, et ligipääsu veekogudele piirataks ning väheseid läbipääse valvaksid alkomeetriga varustatud turvatöötajad. Nii suurt hulka uppumissurmasid ei saa ainult sooja suve, külma talve ja üldise hedonismi arvele kirjutada. Ent põhjuste otsimisest loobuda ka ei tohi – iga inimelu on väärtuslik.

Paljudes neist õnnetustest on alkoholil ja sellest tingitud mõtlematusel suur osa. Soojadel suveöödel end joogisele olekule vaatamata vette kastes unustatakse ettevaatus. Kaldale jääjad aga, kui neid on, ei suuda või ei oska ohtlikku uljust takistada.

Tõenäoliselt valitseb alkohol Eesti inimese elu ikkagi sedavõrd, et joobes haihtub ohutunne. See aga omakorda tähendab, et kui tõepoolest tahetakse vähendada alkoholist tingitud õnnetusi – just sellesse kategooriasse paljud uppumissurmad kuuluvad –, tuleb alkoholipoliitika uuesti üle vaadata.

Nii näiteks on alkoholireklaamide hilisemale kellaajale nihutamist ikka ja jälle arutatud, kuid endiselt vallutavad õhtul pärast üheksat ekraani joovastavaid jooke, võrratut väljanägemist, põnevaid sõpru ja head äraolemist ühendavad reklaamid.

Sihtgrupp ei maga veel – enamik neist on suunatud just noortele, ka neile, kes seaduse järgi alkoholi veel ostagi ei tohi. Järelikult on alkoholireklaam liiga vähe piiratud ning seda piiramatust ei häbeneta ära kasutada.

Päris kõiki tänavusi uppumisi ei saa siiski ka ainult alkoholi süüks panna. Valus tunnistada, kuid näib, et meelest on läinud teisigi olulisi veeohutuse nõudeid, näiteks et lapsi ei jäeta järelevalveta või et ujuma minnes ei tohi oma võimeid üle hinnata.

Keeruline öelda, kas selle põhjuseks on suvepalavus või viimaste aastate vihmased suved, mil vette keegi eriti ei kippunudki. Kuid see näitab vajadust senisest aktiivsema ennetuse järele, et inimestele võimalikke ohte pidevalt meelde tuletada.

Kaheldav, kas uppumissurmade vältimiseks kiiret lahendust ongi. Ennetus ja alkoholipoliitika võtavad mitu aastat, kuni mõjuma hakkavad. Niikaua peab iga inimene ise suutma meeles pidada, et purjuspäi ujuma ei minda, vees võistelda pole mõtet ja ujuma läinut silmist ei lasta. Ning valvama selle järele, et teisedki seltskonnas samamoodi käituksid.