Jüri Pino

FOTO: Pm

Joodik on paha, aga joodiku raha eelarves on hea. Jüri Pino arvates on silmakirjalik näägutada joomise üle, kui alkoholiaktsiis jõudsalt riigi rahakotti täidab ning karskuse eest võitlejad seltskonnaüritustel veiniklaase kummutavad.

Ega käraka teemal kirjutamine mingi meelakkumine ole. Kui reegleid ei järgi, saad kohe joodiku sildi külge. Kui ei lange kohe ja kiiresti kiunumisse, et oi kui paha ja jõle.

Kui ei nõua kiiresti uut riiklikku alkoholipoliitikat. Programme. Üldsuse laiemat kaasamist. Probleemi teadvustamise tõhustamist. Loomulikult rahaeraldusi spetsialistide palkamiseks ning kõige eelneva väljatöötamiseks. Piirangute tõhustamist, kõrgemat maksustamist niikuinii.

Kui seda ei tee ja tunnistad, et isegi on pruugitud ja arvata on, et pruugitakse veel, oledki kohe parm, kes peaks vait olema ja ennast ruttu surnuks jooma. Maailm kohe vähemalt protsendi võrra parem.
Väga vooruslik on see meie avalik arvamus, kas teate.

Meeldivalt silmakirjalik kah. Ühe käega sirgeldab toetust riikliku alkoholipoliitika karmistamisele, teises hoiab õieli klaasi, et suursündmuse puhul avatud sümboolne šampus mööda ei voolaks.

Ongi õigupoolest kõik, mis alkoholi teemal pähe tuleb. Kardetavasti on see, mis mul öelda oli, eelmisel aastal ära öeldud. Põhjapanevates töödes «Kui palju sina jood? Rohkem kui enne piiranguid?» (Postimees), «Kui palju joomiselt teenib?» (Delfi) ja «Kui kaua sina kainened?» (Eesti Ekspress Online). «Vabariigi kodanikes» käisin vaikimas ja loomulikult tuli rindeteateid, kui napsine ma seal olnud (tegelikult oli eelnenud nädalane absoluutkuiv periood).

Ega midagi väga muutunud ole. Jään sama jutu juurde: on vaja väga vähe juua, et saavutada hirmuäratavat keskmist taset. Riik teenib kärakalt rohkem kui kaupmees ja tootja, alkoholi ja tubaka aktsiis on päris suur osa riigieelarvest, 2008. aastal pea neli miljardit kokku.

Online-alkomeetri järgi veedab keskmine alkoholitarbija üle kuu aja aastast kainenedes. See viimane oli muidugi puhta pula pärast tehtud asi.

Midagi on siiski muutunud. Eelmisel aastal, oh sa üllatus, alkoholitarbimine vähenes. 10,2 liitrit näkku 2008. aasta 11,9 asemel. Mis siis tähendab, et varasema kümne õlle asemel nädalas aitab päevas ühe joomisest, et keskmisel joomatasemel püsida.

Ehk edasi näägutada, kui paha on joomine... Ma soovitaks kõigile näägutajatele väikest väljakutset – vanamoeliselt proovilepanekut. Minge ühele joomale, suvel neid ikka peetakse ja niikuinii te sinna satute. Valige välja joobnu ning käskige tal kohe joomine järele jätta või siis euroopalikele tarbimisviisidele üle minna. Rääkige talle ühikutest ja rahvatervisest. Kasutage muidugi vinguvat hääletooni.

Vean kihla – ühe kergema õlle peale, mõistagi –, et üheksal juhul kümnest see mees alles jooma hakkab. Trotsi pärast: kes oled sina, et minuga õiendama tulla. Eri ekspert ja autoriteet...
Jõudis minuni lugu mehest, muuseas, kes oli tolle keskmise arvutuse peale hoopis rohkem jooma hakanud: mis sa keelad, naine, ma joon alla keskmise...

Loomulikult tahavad näägutavad kanalüütikud selle tähtsa töövõidu puhul kogu au endale. Kuidas ikka olid head kampaaniad, selgitustöö ja puha. Ridade vahel: andke meile veel raha, et saaksime oma väärt tööd tõhustada.

Õnneks on targemad ja kogenumad mehed kah joomise vähenemise põhjusi leidnud. Mõistlikumaid. Doktor Mumma, kes ikka teadma peaks, ütles EPL Online’ile, et asi lihtne: joomiseks ei jätku nii kehval ajal enam raha. Inimesed hoiavad kokku.

Tahaks väga loota ja uskuda, et nii ongi. Peaks kedagi seal üleval tänama – ikkagi on inimestel mõistus peas. Tegelikult. Jaotavad kulud mõistlikult ümber, ostavad viina asemel piima ja vorsti. Rõõm kuulda. Jätkuks seda mõistust vaid igale poole.

Siinsamas lehes oli küll lustlik pealkiri «Mullu tarbiti vähem alkoholi, kuid sooritati rohkem enesetappe». Meenutab anekdootlikku seletust N. Liidu lagunemisele. Gorbatšov keelas joomise ära, inimesed said kaineks, vaatasid selge pilguga enda ümber, said aru, kui jube riik see on, ja lõhkusid laiali. Mida siis meile kohaldades: kärakas läks kalliks, inimesed said kaineks, said aru, kui jube kõik on, ja...

Kah ju seos ja seletus. Surmahõnguline ja rõve, aga kui selles tõtt leidub, mis siis? Vabandust igal juhul...
Usuks ikka seda rahalist põhjust. Ja kui jutt juba selle peale läks...
2008. aastal, kui keskmine eestlane lakkus 11,9 liitrit aastas, teenis riik rahandusministeeriumi kodulehe andmetel 2,4 miljardit alkoholiaktsiisina.

Järgmisel aastal joomine vähenes. Mina, lollike, mõtlesin muidugi järele vaadata, kui suurt kahju joomise mahajätjad siis eelarvele tekitasid.
Väike üllatus: 2009. aastal teenis riik alkoholiaktsiisidena 2,5 miljardit. Ehk tulu kasvas sada miljonit krooni.

Õudne. See jätab ju valitsejatele mulje, et kui raha vähe, tasub makse tõsta. Olgu vahele toodud ka teise pahe rahaline külg – tubakaaktsiisi sai riik 2008. aastal 1,4 miljardit, 2009. aastal 2,1 miljardit. Veel õudsem. Ikka eeltoodud põhjusel.

Mis viib kurjadele mõtetele. Ühest küljest käib ulgumine, et oi, küll ikka Eesti rahvastik lakub. Ja muidugi suitsetab. Teisest küljest teenitakse selle pealt mehiselt. Natuke nagu vastuoluline. Umbes: maksa mulle raha ja ma palkan isikud sind sõimama. See juba paneb mõtlema karskuse võludele. Miks ma peaksin enda sõimamise eest maksma?

Või vähemalt niimoodi – teenime ja näägutame – see meie riiklik alkoholipoliitika paistab. See omakorda toob pähe küsimuse, miks peaks riigil ülepea olema alkoholipoliitika. Poliitikast ju üldiselt midagi head oodata ei ole.

Ehk peaks pideva sekeldamise asemel kärakast eemale hoidma? Et teenigu vaenlase number üks... või mis see number üks vaenlane ongi? Sassi läheb, sest kord on kärakas, kord tubakas, siis järsku suhkur või sool. Leppige ükskord ometi edetabel kokku.

Et siis teenigu alkoholi pealt need surmakaupmehed ja mürgitajad ehk müüjad ja tootjad, aga aus, eetiline ja puhtake Eesti riik räpast raha ei taha.

Hea küll, Euroopa Liit nõuab. Alati on liit süüdi. Kui te aga vaatate maksu- ja tolliameti lehele, siis seal on tabel olemas, millest tuleb selgelt välja: EL nõuab hoopis väiksemaid alkoholiaktsiismäärasid kui meie omad. Ja veinile ei pea üldse aktsiisimaksu kehtestama – meil aga on olemas.


Korrutamiseks läheb, aga: joodik on paha, joodiku raha eelarves hea.
Silmakirjalik, ma ütleks. Nagu ka see, kui samasse päeva võib langeda järjekordse alkoholivastase kampaania algus ja pilt, kuidas samad inimesed, kes on rääkinud käraka kahjulikkusest, mingil üritusel veiniklaasi tõstavad.

Lepingu allakirjutamine, programmi kinnitamine... Jaburust peale väänates: avame nüüd sümboolse kasti šampanjat uue alkoholivastase riikliku programmi kinnitamise puhul. Pole andmeid, aga ei imestaks, kui nii oleks juhtunud.
Millest te siis räägite?