FOTO: SCANPIX

Kõrgkoolide eeskirjad kipuvad olema vähemasti plagiaadi osas äärmiselt auklikud ja mitmeti tõlgendatavad, kirjutab Tallinna tehnikakõrgkooli plagiaaditeemalise koolituse lektor Priit Pärnapuu Õpetajate Lehes

Minu teed plagiaadikahtluste esitajana on ristunud järgmiste Eesti kõrgkoolidega: Tartu tervishoiu kõrgkool (TTHKK), Tallinna tervishoiu kõrgkool, Eesti maaülikool, Tartu ülikool, Tallinna tehnikakõrgkool ja Tallinna tehnikaülikool. Nimetatuist tõeliselt head kogemused on TTHKK ja EMÜ-ga.

Jagades oma kogemusi, võtan aluseks IPPHEAE üleeuroopalise plagiaaditeemalise uurimuse. IPPHEAE raport on esimene avalik plagiaaditeemaline uurimus Eesti kohta. Eesti kõrgkoolides lihtsalt ei räägita plagiaa­dist, ei avalikult ega kõrgkooli seinte vahel. TTHKK ja EMÜ on erandid – seal on plagiaadist räägitud. Need jutud on olnud tulised, emotsionaalsed, ründavad, inetud, karjuvad, mõne jaoks hingepõhjani solvavad, aeganõudvad, pisarateni nutma ajavad. Loodan, et IPPHEAE raporti lugemine tekitab veidigi sarnaseid reaktsioone ka teistes Eesti kõrgkoolides.

IPPHEAE taust

Kui lühend IPPHEAE pikalt välja kirjutada ja vabas tõlkes eesti keelde panna, on tulemuseks: plagiaati reguleerivate eeskirjade tagajärjed Euroopa kõrghariduses (Impact of Policies for Plagiarismin Higher Education Across Europe). Euroopa Liidu rahastatava projekti eesmärk on kirjeldada ja anda hinnang eeskirjadele ja tegevusele, millega Euroopa kõrgkoolid võitlevad plagiaadi vastu. Projekti eestvedaja on Inglismaa Coventry ülikooli taustaga Irene Glendinning, kaasatud on inimesi Leedust, Tšehhist, Poolast ja Küproselt.

Projekti raames valminud uurimuste avaldamine jätkub, kokkuvõttev raport ilmus oktoobris 2013 ja Eesti kohta käiv raport juuli lõpus (IPPHEAE projekt ja tulemused on leitavad www.ippheae.eu. Konkreetsemalt Eesti kohta käiv raport siit.). Taheti koguda andmeid kõigi EL-i riikide kohta, ja seda küsitluste teel, milles vastajateks üliõpilased, õppejõud, kõrgkoolide juhtkond ja kõrgkooliülesed inimesed. Faktiliselt seda ka tehti – tõesti on kogutud andmeid ja koostatud raport iga riigi kohta. Kuid otse ja ausalt öeldes: kümmekonnas riigis kukkus projekt läbi kaasatud vastajate vähesuse tõttu. Ei saa ju tõsiselt võtta plagiaaditeemalist uurimust Itaalia kohta, mis põhineb kümne üliõpilase ja kolme õppejõu vastustel! Teiste seas kukkus projekt läbi ka Eestis. Kõik, mis Eesti kõrgkoolide plagiaadivastase tegevuse(tuse) kohta on IPPHEAE raportis kirjas, on võimalik hoobilt hüljata põhjendusega, et kaasatud oli vaid 48 üliõpilast ja kaheksa õppejõudu pluss kaks kõrgkoolideülest vastajat. Need vähesed ei esinda kuidagi Eestit tervikuna.

Kõrgkooli juhid

Eks põhjuseid, miks projekt Eestis ja teistes riikides nii vähe vastajaid leidis, ole mitmeid. Alustades kas või sellest, et projekti ei kaasatud kohalikke inimesi. Eestis viis uuringu läbi Leedu taustaga Linas Stabingis. Lisaks ei võetud vaevaks tõlkida kasutatud küsimustikku kohalikesse keeltesse. Huvitav on see, kuidas Linas Stabingis ise seletab vähest osalust Eestis. Tema sõnul saadeti palve uuringus osaleda kõrgkooli juhtkonnale – rektorile või prorektoritele –, kuid vastuseks olla tulnud keeldumine. Põhjenduseks toodi, et nende kõrgkoolis plagiaadijuhtumeid ei esine. Stabingis, toetudes kogetud vastumeelsusele uuringu suhtes, nendib Eesti kohta käiva raporti lõppsõnas, et mitmetes Eesti kõrgkoolides on plagiaadi osas «väga ebaküps käsitlus» (very immature approach).

Üks peamisi asjaolusid, mis eristab TTHKK-d ja EMÜ-d teistest, on just kõrgkooli juhtkonna sõnad ja teod. Kui rektori, õppeprorektori või õppeosakonna juhataja hulgas ei leidu kedagi, kes plagiaadivastast tegevust tulihingeliselt toetaks, oma ametikohale ja autoriteedile toetudes teaduskondadele/õppetoolidele/õppekavadele selle vajalikkuse sõna otseses mõttes pähe taoks ja kogu emotsioonitulva oma peale võtab, siis ei ole lootustki.

Plagiaadikahtluse esitaja võib kattuvused kui tahes piltlikult ja värviliselt esile tuua, kuid volitused moodustada komisjon plagiaadikahtluse uurimiseks on ikkagi vaid juhtkonnal. Sellel on ka vabad käed komisjoni liikmete määramisel – see on tähtis, sest vastus sõltub ikka sellest, kelle käest küsida. Kõrgkoolide eeskirjad kipuvad olema vähemasti plagiaadi osas äärmiselt auklikud ja mitmeti tõlgendatavad. Kõrgkooli juhtkonnal on volitusi esitada autoriteetne tõlgendus. Samuti on kõrgkooli juhtkonnal volitused seada plagiaadijuhtumi menetlemiseks tähtajad: ühelt poolt on võimalik venitada seni, kuni järgmise aasta tööd peale tulevad, teisalt on võimalik jätta plagiaadikahtlusesse süüvimiseks kõigest õhtutunnid. Kui ühes kõrgkoolis on plagiaadijuhtumeid selgelt rohkem kui teistes ja üle aastate plagiaadijuhtumite arv kohe kuidagi väheneda ei taha, siis ei vastuta enam üliõpilane, vaid kooli juhtkond.

Äärmuslikud valikud

IPPHEAE küsimustiku üks punkt uuris üliõpilastelt, mis juhtub, kui kellegi töö on plagiaadiks tunnistatud. Võimalike vastusevariantidena oli ühes äärmuses, et midagi ei juhtu, ning teises äärmuses kõrgkoolist eksmatrikuleerimine. Valida võis ka mitu varianti. Eesti oli «esimeste» seas mõlemas äärmuses: 33 protsenti Eesti üliõpilastest valis, et plagiaadi esitamise eest karistust ei kaasne, ning 23 protsenti arvas, et plagiaadi eest eksmatrikuleeritakse. Need numbrid käisid tavaliste koolitööde kohta. Väitekirjade puhul arvas koguni pool üliõpilastest, et karistuseks on eksmatrikuleerimine. (Et plagiaadi avastamisel ei juhtu midagi, kinnitab ka küsitluse punkt, millega uuriti, mis paneb üliõpilasi plagiaati esitama. Tervelt 73 protsenti Eesti üliõpilastest nägi põhjusena ajaolu, et vahelejäämise riski ei ole.)

Eesti kõrgkoolides kiputakse plagiaati võrdsustama eksmatrikuleerimisega. Olen kohanud umbes sellest arutlust: «Kui me kas või ühe tekstikoha (lõigu/lause) kohta otsustame, et see on plagiaat, siis peame üliõpilase välja viskama. Üliõpilast välja visata ei soovi siin keegi. Järelikult ei saa me öelda, et tegemist on plagiaadiga.» 

Plagiaadiks tunnistamine ja plagiaadi eest karistamine tuleb hoida lahus. Tartu tervishoiu kõrgkooli puhul on mul kõige enam hea meel just selle üle, et nemad seda suudavad. Vastuolu nägemata, piinlikkust tundmata ja kinnimätsimise maiguta on korduvalt otsustatud, et üliõpilase töös esineb plagiaadina käsitletavaid lõike, kuid võttes arvesse seda-teist-ja-kolmandat, lubatakse üliõpilane kaitsmisele. Kehtib paradoksaalne reegel: mida tõsisemalt plagiaati suhtutakse, seda vähem sellega tegeldakse. Kuni plagiaati võetakse «ülitõsise» eksimusena, mille eest tuleb kõne alla ainult eksmatrikuleerimine, ei juhtugi plagiaadi esitamise eest midagi.

Mäng sõnadega

IPPHEAE küsimustikus oli ka võimus anda hinnang, kas tegemist on plagiaadiga või mitte. Seeläbi uuriti, kuidas plagiaadi mõistest aru saadakse. Juhtumid olid konstrueeritud, valides eri kombinatsioone järgnevatest valikutest: kas tekst on sõna-sõnalt sama või on sõnastust veidi muudetud, kas jutumärke on kasutatud või mitte, kas viide on või mitte ja kas allikaloendis on kirje või mitte. Täiendav eeldus oli, et juhtum puudutab vähemalt 40 protsenti tööst. Eesti üliõpilaste arvates väärib selgelt sekkumist üksnes olukord, mis on sõna-sõnalt sama, ilma jutumärkide, viite ja allikaloendi kirjeta. Teksti äärmuslik sarnasus, jutumärkide, viite ja/või allikaloendi kirje puudumine üksi ei anna alust tööd plagiaadiks pidada.

Eesti kõrgkoolide puhul on tavaline jätta sekkumata põhjendusega, et tegu ei ole plagiaadiga, vaid kõigest «viitamis- või vormistamisvigadega». Kui nalja teha, siis tehnikavaldkonna tööde puhul saaks väga hästi kasutada lauset «See ei ole plagiaat, tegemist on kõigest tehniliste nõrkustega» ning avaliku haldusega seotud erialade puhul lauset «See ei ole plagiaat, tegemist on administratiivse puudulikkusega». On tõsi, et p-tähega algavat sõna ei taha isegi teadusajakirjade toimetajad kasutada, selle asemel leiutavad nemadki eufemisme, nagu umbes selline: «Suuremahuline viitamata kattuvus selle ja tolle varasema tööga.» Selliste pikkade ja lohisevate sõnade kasutamine pole aga takistanud teadusajakirjadel artikleid tühistamast. Seni, kuni sekkutakse, pole vahet, kas kasutada p-tähega algavat sõna või mitte. Eesti kõrgkoolide puhul seevastu on viitamis- ja vormistamisvigadest rääkimine hea, lihtne ja mugav moodus sekkumisest hoiduda.

Lõpetuseks

Pakun avalikkusele välja lihtsa kriteeriumi, millega mõõta Eesti kõrgkoolide plagiaadivastase tegevuse olemasolu ja headust. Eestis on umbes 60 000 üliõpilast, Rootsis umbes 294 000. Aastal 2013 mõisteti Rootsis plagiaadi esitamises süüdi 498 üliõpilast, neist 80 protsenti eksmatrikuleeriti, ülejäänud 20 protsenti said ametliku hoiatuse. (Andmed pärinevad siit.)

Rootsi kõrgkoole hindavad IPPHEAE raporti kirjutajad väga kõrgelt. Rootsi kõrgkoolid on aastaid probleemiga tegelnud, üliõpilastel on täiesti selge risk plagiaadiga vahele jääda, sest plagiaadi­tuvastusvahendite kasutamine on tavaline. On välistatud, et Eestis on vähem plagiaadijuhtumeid kui Rootsis. Kui Rootsi numbreid Eestile üle kanda, peaks Eesti kõrgkoolide peale kokku olema umbes sada plagiaadi­juhtumit aastas. Toetudes üksnes sellele, mida ise näinud ja avaldatud akrediteerimisraportitest lugeda saab, on tänapäeval sellest numbrist täidetud heal juhul kümnendik.