Andrus Karnau: ootamatu kiri

Andrus Karnau Foto: Pm

Üleeile õhtul püüdsin majandusminister Urve Palo lõksu meelitada. Küsisin intervjuu käigus, mida ta arvab Saaremaa Laevakompanii kirjast. Emotsionaalne vastus oleks, et see on väljapressimine, häbitu survestamine ja riigile jõupositsioonilt tingimuste dikteerimine. Palo kostis, et kiri oli ootamatu.

Ministri meeskond oli ta ilmselt hästi ette valmistanud. Enam pole karta, et majandusminister teataks riikliku lennufirma pankrotist, nagu see kevadel juhtus. Sõnad on selged.

Vahemärkusena, kui keegi pole uudiseid jälginud: esmaspäeval lõpeb konkurss, kuhu võivad pakkumusi teha firmad, kes tahaks kümme aastat Saaremaa ja Hiiumaa praamiliiklust korraldada. Ainus tõsiseltvõetav pakkuja pidi olema Saaremaa Laevakompanii. Teisipäeval aga saatis ettevõtte juht majandusministrile kirja, öeldes, et ei esita pakkumust, sest konkursi tingimused pole neile vastuvõetavad.

Kui see pole väljapressimine, siis mis see on? Jah, võib öelda, et see on oma õiguste eest seismine. Pakkumust tehes nõustutakse paratamatult seatud tingimustega. Kümneaastane leping on väga kallis ja seetõttu on arusaadav, et ettevõtja tahab kokku leppida õiglastes tingimustes. Paratamatult jätab see kiri aga mulje, et tegu on tingimuste dikteerimisega, ähvardusega, et konkurss kukub läbi, kui te ei tee nii, nagu soovime.

Leedo firma kiri oli ootamatu ka seetõttu, et parvlaevaleping oleks Saaremaa Laevakompaniile läinud niikuinii. Pärast valitsuse otsust, et riik ei hakka ise praame ostma, vaid korraldab konkursi firmade vahel, kel mandri ja saarte vahel sõitmiseks sobivad alused olemas, oli selge, et sellise konkursi saab võita vaid Leedo firma. Ühelgi teisel firmal ei ole sobivaid praame ja ükski teine firma ei hakka ehku peale neid ka ehitama. Nii suure tellimuse saaks laevaehitajale anda vaid siis, kui leping taskus. Aga sellest oli veel vähe, et uus kümneaastane leping on nagunii kindel, tuli ka oma jõudu näidata.

Juhuslikult sattusin paar päeva tagasi vaatama Roman Polanski filmi «The Ghost Writer»  («Variautor»), mis võeti üles 2009 või 2010. Selles on tähtis tegevuskoht üks parvlaev. Seda filmiti ilmselt Saksamaal või mõnes Inglismaa sadamas. Filmis kasutatud aluse autotekk ja reisijate salong oli väliselt äravahetamiseni sarnane Leedo kolme uue praami omaga. Samasugused sinised istmed salongis ja rohelised triibud autotekil. Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei usu, et Saaremaa Laevakompanii on ainus firma maailmas, kes suudab tellida praeguse kolme tänapäevase aluse sarnaseid laevu või korraldada liiklust väga mugavalt. Sujuv reisikorraldus tuleb suuresti sadamate heast seisukorrast ja need investeeringud on teinud maksumaksja.

Laevade ehitamiseks peab tahtmist olema. Paaril eelmisel majandusministril, Meelis Atonenil ja Juhan Partsil, oli vähemalt sõnades eesmärgiks Leedo parvlaevamonopoli kontrollimine. Mõlemad kaotasid ametikoha. Viimati kaotas koos Partsiga võimu kogu IRL. Kui suur osa oli valitsuskoalitsioonivahetuses parvlaevalepingul, jäägu lugejate hinnata. Vähetähtis see ilmselt ei olnud.

Praegune valitsus isegi ei taha enam. Tallinna Sadamale sellekohaste korralduste andmine on pigem halenaljakas komöödia. Nii tulebki valitsusel tuleb leppida ootamatult jõuliste kirjadega, kus Leedo firma seab oma tingimusi. Vaielda pole kellegagi. Kui ühel pool on laevad ja oskusteave ning teisel pool tahtejõuetu, aga see-eest kõhukas rahakott, siis laevaomanik võtab sellest kaukast nii palju kui kulub.