Professionaalsete ajaloolaste ja ajakirjanike kõrval on Eestis aasta-aastalt kasvanud nende inimeste arv, kes möödaniku üle mõtisklevad n-ö hobikorras, enamasti perekonna ajaloo raames. Nii näiteks saame sedastada, et rahvusarhiivi veebiteenuste kasutamine – arhiiviallikate otsimine ja lugemine – on kasvanud viimastel aastatel pöörases tempos. Praegu on meil umbes sada korda enam külastusi kui kümmekond aastat tagasi!
Samast huvist mineviku vastu tõusetub vajadus tajuda tulevikuvajadusi. Meie lastelastel on õigus ajaloole. See tähendab, et nende võimalused tajuda minevikku ei tohiks olla kehvemad kui meie endi võimalused.
Just seepärast pöördusime hiljuti õige mitme Eesti poliitika suurkuju poole. Rahvusarhiivi sõnumi tuumaks oli tähelepanu juhtimine tõsiasjale, et paljude inimeste tööd ja tegemised ongi see, millest mõne hetke pärast tekib ajalugu. See ajalugu võib kesta mõnda aega, seni kuni kaasaegsed mäletavad või hoopis kauemgi veel – seda juhul, kui fakte ja sündmusi peegeldavad dokumendid säilivad. Samas, miski ei säili iseenesest, säilimiseks on vaja säilitamist. Ning säilitamiseks on loodud igas korralikus ühiskonnas arhiiv.
Kõik see on meie teha, see on kaasaegsete kätes – otsustada, millisena rullub minevik lahti tulevaste põlvkondade ees. Arhivaarid üksi aga selle tulevikku suunatud tööga hakkama ei saa. See, mida me vajame ja veel sündimata põlvkonnad ootavad, on laiem toetus ja kaasalöömine.
Üleskutse riigi ja ühiskonna ajaloos palju panustatud inimestele sisaldas palvet mõelda omaenda arhiivi, isiku- või perekonnaarhiivi saatusele. Inimeste endi kätte ladestuvad dokumendid on suuremal või vähemal määral seotud selle ühiskonna ja kultuuriga, kus tegutsetakse. Meie ettepanek oli, et kaalutaks oma dokumentide üleandmist rahvusarhiivi, kus nende säilimine on kõige kindlam.
Tõepoolest, dokumendid peegeldavad ühiskonda ja pajatavad sündmustest, mis üheskoos on läbitud. Veelgi enam, arhiivis säilitatava põhjal kujundab tulevikuühiskond mitte ainult oma arusaama mineviku kohta, vaid loob iseennastki. Tihti me ei teadvusta tõsiasja, et langetatavad otsused on suuresti seotud minevikus kogetuga. 1992. aastal sõnastati Eesti põhiseadus sõjaeelseid põhiseadusi risti-põiki analüüsides. Maaomand taasloodi rahvusarhiivis säilinud kinnistusraamatute põhjal. Kodakondsuse aluseks võeti omaaegne kodanikkond ja seda tõestati arhiividokumentide abil. Seda kõike saab pidulikumas toonis nimetada õiguslikuks ja kultuuriliseks järjepidevuseks, mis oleks arhiivita ilmvõimatu.
Ametkondlikus korras ladestuvate arhiivide kõrval pulbitseb elu sootuks laiemal pinnal ja värvilisemal moel kui esmapilgul hoomatakse ja arhiividest välja lugeda saab. Tooksin siin näite maailmaajaloolise tähtsusega sündmusest, mille 25. aastapäeva tähistame – Balti ketist. Kolme rahvast ühendanud ajaloolise ettevõtmise kohta on Eesti, Läti ja Leedu nn ametlikest arhiividest üllatavalt vähe leida. See, mis meie kogudes on, pärineb enamjaolt inimeste endi käest, erakätest. Kui tegemist on murranguliste aegadega, siis toimub palju olulist n-ö käigult, pikalt planeerimata ja üksikasjalikke dokumente vormistamata. Seega tuleb seonduv arhiiviaines hiljem kokku koguda sündmustes vahetult osalenute abiga.
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste, põhiseaduslike institutsioonide ja avalik-õiguslike organisatsioonide arhiivid moodustavad rahvusarhiivi kogude skeleti, nendeta ei oleks meie mineviku-uurimine ja -tunnetamine kuidagi võimalik. N-ö liha luudele pakuvad aga isikuarhiivid, mis on palju inimesekesksemad, tihti avameelsemad ja sõna otseses mõttes huvitavamad kui muu aines. Sestap palusimegi riigitegelastel kaaluda oma isikuarhiivi üleandmist rahvusarhiivile. See tähendab – üleandmist tulevastele põlvkondadele, meie järeltulijatele.
Mitmed, kelle poole pöördusime, on juba praeguseks oma põhimõttelist toetust väljendanud. Siim Kallas, Toomas Varek, Andres Tarand, Ene Ergma – kõik nad on valmis hoolima ajaloolastest ja minevikuhuvilistest, kes veel sündinudki pole. Andrus Ansipi rikkalik arhiiv on arusaadavalt veel peremehe töises kasutuses.
Inimestel, kelle tegevus on eriti kaasa aidanud siinse ühiskonna arengule – poliitikas, teaduses, kultuuris, majanduses ja muus –, tasub kaaluda oma isikuarhiivi üleandmist rahvusarhiivi. Nii teeme õnnelikuks oma järeltulijad ja anname neile võimaluse ajaloost õppida.