FOTO: Urmas Nemvalts

Eile tegi Euroopa Komisjoni tulevane president Jean-Claude Juncker teatavaks komisjoni uue koosseisu. Seitsme asepresidendi hulka kuulub ka Andrus Ansip, kelle ülesanne on luua digitaalne ühisturg. Arvata võib, et Ansipi asepresidendiks nimetamise taga on vähemalt osaliselt Eesti maine e-riigina ning võimeka administraatorina saab ta töörühma juhtimisega hakkama.

Uus meeskond koosneb küll kogenud poliitikutest (liikmetest viiel on peaministriks, neljal asepeaministriks ja 19-l ministriks olemise kogemus), kuid nagu maikuus toimunud valimised näitasid, ei ole olukord Euroopa Liidus just kõige muretum. Euroopa hakkab küll majanduskriisist toibuma, kuid selle kannul käiv poliitiline kriis alles algab. Populistlikud äärmusparteid, euroskeptilisus, bürokraatiast väsinud kodanikud ja hääbuv entusiasm annavad koos võrrandi, mida ei ole lihtne lahendada. Ukraina kriis tõi lisaks kaasa muutunud julgeolekuolukorra, mis tähendab tugevamat survet ka ELi välispoliitilistele otsustele.

See viimane on ka põhjus, miks sai ühele vastsetest asepresidentidest, endisele Itaalia välisministrile Federica Mogherinile osaks õigustatult suur vastuseis. Paberil hea valikuna tundunud Mogherini – noor, arukas ja töökas – osutus vaadete ja väljaütlemiste tõttu pikka aega vastuvõetamatuks. Küsimus, kas Euroopa Liidu välispoliitikat sobib juhtima inimene, kes Venemaa tegevust Ukrainas põhjendatud huvide kaitsmiseks pidas ja kelle suhted Kremliga ka muus plaanis ülemäära soojad näivad olevat, oli kahtlemata õigustatud. Viimased paar nädalat on siiski näidanud, et vaated (või vähemalt väljaütlemised) võivad muutuda, ja ametisse saanud Mogherinile heidetakse nüüd ette pigem tema vähest juhikogemust. Kuid on selge, et praeguses välispoliitilises olukorras on Mogherini tegevus suurema tähelepanu all.

Peamine oht Euroopa Liidule aga ei seisa (vähemalt otseselt mitte) ELi piiride taga, vaid nende sees. Kui populistlike äärmusparteide esiletõusus võib vähemalt osaliselt süüdistada majanduskriisi, siis kodanike Euroopa-väsimus on pigem selle põhjus, et EL on kodanikust kaugenenud ja räägib temaga peamiselt bürokraatia keeles. Samas, Juncker teab seda väga hästi – sellele viitab nii tema poliitiline programm kui ka eile pressikonverentsil lausutu: Euroopa Liit peab tulema lähemale kodanikele ja lõpetama liigse bürokraatia.

Kas Jean-Claude Juncker suudab anda Euroopale uue stardi, nagu ta lubanud on, sõltub paljuski just sellest. Valimiste eel ütles ta, et tahab Euroopat, mis oleks suurem ja ambitsioonikam suurtes asjades ning väiksem ja tagasihoidlikum väikestes. Kui ametisse astuv komisjoni uus koosseis sellest põhimõttest kinni peab, on neil võimalus läbi lüüa. Või vähemalt lootus sellele.