Rein Veidemann

FOTO: Postimees.ee

Täna on Arvo Pärdi sünnipäev. Eesti helilooja, kelle loomingu esitamissagedus maailmas on võrreldav kanooniliste klassikateoste ettekannetega. Üksteist korda nimetatud Grammy auhinna  kandidaadiks  ja kahel korral ka selle laureaat.

 Neist viimane, 2013. aastal saavutatud n-ö täispangana: «Aadama itk» kui parim praegusaegne heliteos ja parim koorimuusika esitus. Loovisik, kelles on ühinenud pühamehe alandlikkus, matemaatiliselt puhta ilu taotlus, sõnumi lihtsus ja selgus, mõtleja ning hingestaja. Mees, keda ei ümbritse tähelepanu üksnes  ümmargustel tähtpäevadel – nagu tunnustuse jagamisega kitsidel eestlastel üldiselt kombeks –, vaid kelle loomingule võiks mõelda iga jumala päev. Nargenfestivali raames täna lõppevad Pärdi päevad peaksid iga aasta septembri algul kujunema muusikaliseks sündmuseks Eestis. Tuleval aastal, mil Arvo Pärt jätab seljataha elutee 80. verstaposti, võtab see ilmselt veel suurema mõõtkava.

Arvo Pärdi inspiratsiooni allikaks on tekst (jutustus, palve, itk, legend, pihtimus). Aga ütleksin, et ka tekst kultuurisemiootilises mõttes, elav kude, mis võib võtta erineva kuju ja väljenduse, ent seob meid ometi ühtmoodi mingi olulise sõnumiga nagu iga tähendamissõna. Olen minagi Juri Lotmani vaimus näinud tekstis vaimset tuiksoont, mis levitab ja võimendab tähendusi. Ent tsiteerigem Arvo Pärti ennast  «Aadama itku» saatekirjutises: «Tekst on meist sõltumatu. Igaüks vajab oma aega tema juurde jõudmiseks. Põrkumine tekstiga leiab aset siis, kui teksti ei käsitleta enam kirjandus- või kunstiteosena, vaid viitamiskoha või mudelina.»

Pärdi sakraalne muusika ongi teksti ornamentaalne ülekanne helikeelde, ent mitte sõnakaunistus, vaid teejuht hinge olemusse. «Kanon pokajaneni» puhul kirjutab helilooja: «Ma tahtsin anda sõnadele võimaluse valida oma kõla ja kujundada oma meloodialiini. Ja nii sündis – ka mulle enesele mõnevõrra üllatusena – muusika, mis on täiesti läbi imbunud vaid kiriklikes tekstides kasutatava kirikuslaavi keele ainulaadsest karakterist.» Ja nüüd võetagu selle kõrvale kuulata eestikeelset  «Eesti hällilaulu» märkamaks, kuidas selles tuikab eesti ainulaadne karakter. «Ukuaru valsil» pole sõnu, aga ometi tajume selles midagi enda jaoks nii oma. Nagu ka Heino Elleri  «Kodumaises viisis».

Arvo Pärdi looming ja tema loojaisiksus on ka ise muutumas  tekstiks, lausa tüvitekstiks, millele/kellele saab toetuda otsekui sügavale maakamarasse juurdunud ja kõrge, hargneva ladvaga puutüvele. Kui kuuleme Pärdi pala «Aliinale», millega ta rajas oma kellukesestiili ning kelle nime hakkab kandma  Pärdi keskuse maja Lohusalus, või sealt edasi kõiki teisi maestro loodud sakraalseid teoseid, siis tunneme, kuidas astume pühakotta, kuidas viibime keset Pärdi teksti, keset südame alandlikkust ja värelevat lohutust.