Robert Kitt: väikese rahva ellujäämine

Robert Kitt. Foto: PP

Eesti rahvuse säilimine eeldab vaesuse vähendamist – inimestele töö leidmist. Kuidas on seotud Eesti eesmärgid ja ettevõtluse huvid? Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu kultuuri ja keele säilimise, kirjutab Robert Kitt, Swedbanki  ettevõtete-panganduse juht.

Üks Singapuri pankur mainis kord, et nende pensionisüsteem on väga lihtne: to no-one no money («mitte kellelegi mitte pennigi»). Klassikaline liberaal ütleb, et kui inimene ise ei seisa hea enda tuleviku eest, ei pea seda mitte keegi tema eest tegema. Sisuliselt kinnitab see Singapuri pensionisüsteemi, kus äraelamine on inimese enda probleem ja mitte riigi ega kellegi teise oma. Tõepoolest, Singapur võib seda endale lubada. Kosmopoliitse ja samas mittedemokraatliku keskusena tõrjub ta sobimatud minema. Sama kehtib Manhattani kohta. Kui ei ole raha seal elada, tuleb oma asjad kokku pakkida. Samas on Singapuris kriminaalkuritegu oma last kooli mitte panna, solidaarse haridussüsteemi kulu on 20 protsenti SKTst ja maailma majanduse toimimist arvestavalt antakse haridust suuresti inglise keeles, mille alused omandatakse eelkoolis. See on Singapuri «puuduliku» pensionisüsteemi mündi teine pool.

Eesti riigi asi on aga sekkuda kõikidesse protsessidesse, mis seavad ohtu kultuuri või rahvuse säilimise. Meil ei ole ega tule võimalust keerata selga ühegi inimese poole.

Eestis polnud 2014. aasta esimeses kvartalis tööd 57 000 inimesel. Samal ajal kurdavad tööandjad, et ei leia inimesi. Swedbanki tööstusettevõtete uuringust selgus, et pea pooled ettevõtetest tunnetavad puudust töökätest, eelkõige spetsialistide kätest. Sealjuures mööblitööstuses mainis tööjõupuudust arengu piirajana lausa kaheksa ettevõtjat kümnest. Eestis eksisteerib justkui kaks tööjõuturgu. Ühel puuduvad tööstusettevõtetesse sobivad inimesed ning teisel ei leia rakendust oma aega ja füüsilist kohalolekut müüvad inimesed (kaubandus, hõredamalt asustatud piirkonnad).

Kahe tööjõuturu vahelist lõhet on raskem ületada, kui esmapilgul tundub.

Lisaks on Eestis 100 000 töövõimetuspensionäri. Puuduliku tööturupoliitika tulemusena on meil üle kümnendiku tööealisest elanikkonnast töövõimetuspensionärid või nende hooldajad, kes on tööjõuturult eemal. Euroopa Liidus on Eestist suurem töövõimetute osakaal vaid Horvaatias. Statistikaameti andmeist näeb ka selget korrelatsioon regiooni töötuse ja töövõimetute arvu vahel.

Väiksema töövõimega inimeste tööjõuturule tagasiaitamine on kriitiline prioriteet kogu tööhõive seisukohalt. Üheks võimaluseks on veelgi suurendada tööhõivet vanemate inimeste ja noorte hulgas. Seda ressurssi pole meil aga kuigi palju, kuna Eestis on vanemaealiste tööhõive määr juba niigi üsna kõrge.

Viimase aja üheks makroökonoomiliseks võtmesõnaks on olnud palkade kiire kasv. See näitab, et tööjõu puudus on muutunud krooniliseks ning töötajad suudavad seeläbi muuta palgakasvu

ootuse tööandjate probleemiks.

Lisaks on palgakasvu survestanud miinimumpalga tõstmine kümne protsendi võrra juba kahel aastal järjest. See mõjutab paljusid Eesti väikeettevõtteid, kus senine palgatase on suhteliselt madal.

Seni tulevad ettevõtted kiiresti kasvavate tööjõukuludega veel toime, kuna impordihinnad (sisendid) on langenud ja töötajate arvu suurendatakse üha aeglasemalt. Ikkagi seisab ettevõtjate ees raske ülesanne: kuidas olla kasumlik sellise kulustruktuuri juures? See on tegelikult aga küsimus väikese rahva ellujäämisest. Eesti majanduse ja kultuuri jätkusuutlikkus sõltub meie võimest pakkuda normaalset elukeskkonda vähekindlustatutele ehk meie suutlikkusest vaesust vähendada.

See omakorda viib vajaduseni, et ettevõtlus ja terve majandus oleksid võimalikult hajutatud. Lisaks hajutatusele erinevate tööstusharude lõikes, mis kahandab kontsentratsiooniriski, tuleneb vaesuse ökonoomikast, et hajutatus peab kehtima ka töö keerukuse dimensioonis. Nii võimaldatakse tööd ja palka ka väiksema ettevalmistusega ning seega vähem tasustatud inimestele. Kõigist ei saa kirurgid (ja naaberriigist mõnesaja euro eest ostetud diplomid ei lähe siin arvesse), keegi peab haiglates ka lihtsamaid – kuigi patsiendi seisukohast võib-olla vägagi tähenduslikke – töid tegema.

Riigi võimalus on luua ettevõtlusele hea arengukeskkond. Teiseks saab riik katsetada tulevikutehnoloogiate potentsiaali. Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu kultuuri ja keele säilimise.

Nagu Arengufondi mõtteraamatus «Pilgud ette» kirjutas ettevõtja Jaan Puusaag: Eesti edu saab pikemas perspektiivis mõõta vaid ühe mõõdikuga – kas me suudame säilitada oma rahvuse ja kultuuri. Tööpuuduse leevendamine on selle teekonna üks esimesi ning võib-olla ka kõige raskem vahe-eesmärk. Üks olulisi ning teenimatult vähe tähelepanu saanud alaeesmärke on tegeleda vähem kvalifitseeritud või praegu muude barjääride tõttu tööjõuturult eemale surutud inimeste tööturule tagasitoomisega. See eeldab aktiivset tööturupoliitikat, individuaalset juhtumikorraldust, realistlikke eesmärke ja ettevaatust kunstlike barjääride tekitamisega – nagu alampalk, mis küll tõstab vähemkindlustatud töötavate inimeste sissetulekuid, aga võib vähendada töökohti või kindlasti takistab uute juurdeloomist vähem lisandväärtust loovates sektorites.

Artikkel on osa Eesti eesmärke käsitlevast Robert Kiti artiklite sarjast.