Iseseisvuse taastanud Eesti kaitsepoliitika hakkab täiskasvanuks saama. Aga nagu iga teismeline, on ka meie kaitsepoliitika veendunud, et varem ei ole midagi olnud ja kõik tema pähe tulevad ideed on enneolematud, kirjutab ajaloolane Allan Käro.
Allan Käro: kaitsepoliitika kasvuvalud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseminister Sven Mikseri (SDE) sõnul on mitu riigikaitset käsitlevat seadust praeguseks vananenud. «Nii on kehtiv sõjaaja riigikaitse seadus pärit 1990. aastate algupoolest ja peegeldab sisult oma Teise maailmasõja eelset eelkäijat,» kirjutas ta uut riigikaitseseaduse eelnõu tutvustades («Eesti riigi koospüsimise seadus», Postimees 23.7.2014).
Sõjaeelsed seadused pärinevad 1938. aastast ja välise tõuke nende loomiseks andis sama aasta algusest kehtima hakanud uus põhiseadus. Samas viitasid kaasaegsed ka sisulistele probleemidele. Murekohaks oli riigikaitse juhtimine sõja puhkemise ajal.
«Ülemineku raskuste ärahoidmise eesmärgil peab riigikaitse korraldus sõja ajal olema võimalikult lähedane riigikaitse korraldusele rahu ajal,» seisab 1938. aasta riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse eelnõu seletuskirjas (ERA, f. 495, n. 12, s. 297, l. 1a).
Tänapäeva uue riigikaitseseaduse loomise vormiliseks stardipauguks oli põhiseaduse muutmine 2011. aastal. Silmas peeti ka sisulisi vajadusi. «Toimekindluse tagamiseks muudame rahu- ja sõjaaja riigikaitselised juhtimissüsteemid ning vastutusalad võimalikult sarnasteks,» seisab samast aastast pärit Reformierakonna ja IRLi valitsusliidu programmis, kus kasutatakse loomulikult ka võlusõna «kaasajastame».
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma (RE) selgitas tollal vajadust uue seaduse järele oma isikliku kogemusega. «Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus,» kirjutas ta.
Raidma sõnul ei hakka vaid sõjaajaks loodavad juhtimisstruktuurid lihtsalt tööle. «Kriisiajaks erisugustele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib,» kinnitas ta. («Kuidas valmistuda sõjaks?», Põhjarannik 3.6.2011)
1938. aastal arutas Riigikaitse Nõukogu juba mainitud sõjaaegse korralduse seadust 7. märtsil. «/.../ eelnõu koostamisel on lähtutud esiteks sellest põhimõttest, et kõik sõjaajaks vajalikud asutised on olemas juba rahu ajal ja seega üleminek rahuaegselt organisatsioonilt sõjaaegsele peab teostuma võimalikult lihtsalt, ilma suuremate murranguteta ja kiirelt,» alustas koosolekut ülemjuhataja kindral (sel hetkel veel kindralleitnant) Johan Laidoner (Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939. 2013. Lk 380–381).
Kuid see ei olnud ainuke eesmärk, mida uue seadusega taheti saavutada. Tänavu veebruaris kiitis valitsus heaks riigikaitse laiapõhjalise arengukava aastani 2022, «mis esmakordselt vaatleb riigikaitset laiemalt puhtsõjalisest kaitsest ning paneb kõikidele olulisematele riigiasutustele konkreetsed riigikaitselised ülesanded» (kaitseministeeriumi pressiteade 27.2.2014).
«Teiseks põhimõtteks, millest on lähtutud eelnõu koostamisel, on see, et kõigile ministeeriumidele jäävad vastavalt täita need ülesanded, mille täitmise need ministeeriumid ette valmistasid juba rahu ajal,» jätkas kindral Laidoner oma sissejuhatust 7. märtsi Riigikaitse Nõukogu koosolekule.
Väga tähtsaks peeti, et riigikaitsealane tegevus ei jääks paberile või takerduks bürokraatiasse. «Praeguseks olemegi vastu võtnud riigikaitse laiapindse arengukava, kuid selle rakendamine takerdub juhtimissüsteemi ja seadustesse, mis suuresti on endiselt pärit ajast, mil riigikaitset nähti vaid puht sõjalise tegevusena,» kirjutas kaitseminister Mikser juba viidatud artiklis.
Uue riigikaitseseaduse eelnõu seletuskiri paigutab olulisemate muudatuste seas esikohale peaministri, valitsuse ja riigikantselei rolli tugevdamise. «Eelnõu näeb ette, et riigikaitse planeerimine toimub riigikantselei juhtimisel, kellel on õigus kontrollida teiste riigiasutuste vastavat tegevust,» seisab seal.
«Riigikaitse kaasajal ei ole mitte üksi relvastatud jõudude asi, vaid sellest võtavad osa ka kõik ministeeriumid, ning et nende tegevus ei jääks mitte ainult paberile, siis on tõesti väga vajalik fikseerida ära seaduses ka aruandlus sel alal,» rääkis kindral Laidoner Riigikaitse Nõukogus 14.2.1938, kui arutati riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse eelnõu, milles kontrollimise õigus oli antud presidendile (Riigikaitse Nõukogu... Lk. 356–358).
Tänapäeva riigikaitseseaduse eelnõu seletuskiri toob välja – jätmata loomulikult märkimata, et tegemist on uue käsitlusega – 2010. aasta riigikaitse strateegia punkti 31, mis eristab kuut peamist riigikaitse tegevussuunda: sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine ja psühholoogiline kaitse.
Igaüks võib rahvusraamatukogu DIGAR-andmebaasis sisse toksida «seaduste kogu IV köide» ja mõtiskleda 1938. aasta seadusi lugedes, kui uus see käsitlus on. Üks näide siiski. «Peaminister hoolitseb rahva riigikaitsetahte tõstmise ja säilitamise eest ning võitluse korraldamise eest kõige selle vastu, mis võib nõrgendada rahva riigikaitsetahet,» seisab riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse paragrahvis 40.
Ja kui kedagi ehmatas vaikiva ajastu hõngus, siis üks tsitaat veel varasemast ajast. «Praegusaja sõjas ei hävita vaenlane üksi võitleva sõjaväe füüsilisi ja materiaalseid jõude, vaid kogu seljataguse rahva hingeelu. /.../ On sugenenud uus teadus, kuis vaenulise rahva hingeelu ja majandust määndada ja hävitada. /.../ Sarnane sõda rahva hingeelu ja majapidamise vastu algab enne tegelikku võitlust. Ainult terav kogenud silm näeb ja tunneb selle võtteid.» Nii kirjutas 1926. aastal kindralleitnant (tollal kolonel) Nikolai Reek eessõnas kolonel (tollal major) Richard Maasingu raamatule «Moraal ja sõda».