Taavi Minnik, ajaloolane.

FOTO: Pm

Viimased nädalad on toonud Ukraina sündmustesse uued dramaatilised arengud, põhimõtteliselt on terve kaardipakk taaskord segipaisatud.

Viimased nädalad on toonud Ukraina sündmustesse uued dramaatilised arengud, põhimõtteliselt on terve kaardipakk taaskord segipaisatud. Kui veel hiljaaegu tegi Ukraina kaitseminister Valeri Geletei avaldusi, milles lubas sõja idas kuu ajaga võiduka lõpuni viia (Geletei on muide varem Raada ees lubanud selle sõja võiduparaadi pidada Krimmis), siis täna oodatakse Ukrainas ärevusega Kremli pealetungi ja seda 5. septembril Minskis sõlmitud relvarahust hoolimata. Nii on Kagu-Ukraina merevärava Mariupoli elanikud asunud linna lähedale kaevikuid kaevama.

Seevastu Venemaa tänane juhtkond on veelkord tõestanud, et on tõeliste mänguritena valmis minema va banque, paisates eriväelaste ja „vabatahtlikke“ kõrval Ukraina idaosasse kaadrisõjaväelaste kõrval ka 18-19-aastaseid ajateenijaid, kellest mõnigi on lähedastelegi üllatuseks koju jõudnud invaliidina või tsinkkirstus.

Venekeelses sotsiaalmeedias levib nali, mis põhineb nõukogudeaegsele menumultfilmile. „Kop-kop, see olen mina kirjakandja Petškin, tõin teile poja tsinkkirstu (tänapäevases vene slängis Груз 200 ehk Last 200), kuid teile ma seda anda ei saa kuna Ukrainas pole vene sõjaväelasi.“

Tänaste ning homsete ajaloolaste ees seisab ühel päeval keeruline ülesanne jõuda kokkuleppele selles, mis täna toimub Dnepri jõe idakaldale jäävas Ukraina osas. Käibelelastud eufemismide hulgas orienteerumine ei saa kerge olema. Kui Ukraina ning Vene meediaruumis räägitakse eelkõige vastavalt „terroristidest“ ning „terrorismi vastasest operatsioonist“ (ukr. k. aнтитерористична операція ehk ATO) ning „ülestõusnud relvastatud rahvast“ (vn. k. ополчение) ning „Vene kevadest“ (tõmmates paralleele 2010. aasta „Araabia kevadega“, mille käigus tõusti üles autokraatlike ja korrumpeerunud režiimide vastu Egiptuses, Tuneesias, Bahreinis, Liibüas, Süürias jm.), siis tänaseks on selge, et põhiline pole vastasseis ida-ja läänekalda Ukraina ega ka mitte Vene ja Ukraina relvajõudude ning paramilitaarsete rühmituste vahel.

Ukraina konflikt läheb ajalukku kui Putini sõda, see on tema ning teda ümbritsevate oligarhide võitlus võimu ja ressursside eest Venemaal. Õigemini nende säilitamise eest. Maidanil demonstreeriti, et riigi poliitilist suunda ning juhtkonda vahetada on võimalik põhimõtteliselt riigi pealinna keskväljakul. Rahulolematu rahvahulk Punasel väljakul, Kremli müüride kõrval on ilmselt Putini režiimi halvim õudusunenägu.

Kui vaadata kohti, kus Moskvas toimusid võimuvastased demonstratsioonid 2011-2012, siis nendeks valiti mitte just juhuslikult paigad (Akadeemik Sahharovi prospekt, Bolotnaya väljak), mida kõrvaltänavatel konutavatel miilitsatel, OMON-il ja Kamaz-ide kastides ootavatel sõjaväelastel kerge blokeerida on. Seda mõistsid toona ühteaegu nii võimud kui ka opositsionäärid. Sellel, mis toimub Ukrainas ei ole Venemaa ning venelaste seisukohalt kõrvaline tähtsus ning seal toimuv ei jää mingil juhul märkamatuks. „Kana ei ole lind, Ukraina pole välismaa“ (vn.k. Курица – не птица, Украина  – не заграница), nagu vene keeles öeldakse. Praegusel hetkel on see, et Maidanil alguse saanud revolutsioon ei lõpetaks sarnaselt aastate taguse oranži revolutsiooniga totaalse rahva lootuste petmisena ega teda lõpetaks ka väline sekkumine ehk Putini sõda ainsaks lootuskiireks mitte vaid Ukraina, aga ka Venemaa rahvale.

Kõik „punased jooned“ on juba ammu ületatud, Budapesti lepe 1994. aastast ja Helsingi lepped 1975. aastast (esimene garanteeris Ukraina piirid ja teine sätestas, et sõjalise jõuga Euroopas piire ei muudeta) samahästi kui puruks rebitud, rääkimata sellest, et Putini režiimi tegevus on tugevas vastuolus Vene Föderatsiooni enda kehtiva seadusandlusega. Ühendriikide ja Euroopa Liidu juhtide käes võib olla täna Ida-Euroopa saatuse võti, kuid tõtt öeldes ei ole nende senine tegevus ilmselt vastavuses paljude idaeurooplaste ootustega. Kuid need ootused on kõrged – ei rohkem, ega vähem kui lõpetada Putini sõda Ukrainas.