FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti on oma kaitsekulutuste poolest Lätist ja Leedust kõvasti ees – meie kaitsekulud moodustavad peaaegu NATO liikmeilt oodatava kaks protsenti SKTst, kuid meie lõunanaabritest esimesel on see veidi üle protsendi ja teisel pole sedagi.


Eestlased ei saa samas öelda, et me kulutame riigikaitsele väga palju, korrektsem oleks öelda, et lõunanaabrid kulutavad väga vähe.

Iseenesest pole see kaitsekulude madal tase mingi Balti riikide spetsiifiline probleem.

Näiteks sel kevadel Tallinnas NATO välisministrite kohtumisel osalenud alliansi peasekretär Anders Fogh Rasmussen pidas vajalikuks kutsuda liikmesriike üles rohkem kaitsekulutustesse panustama. Tüütuseni on kõneldud olukorrast, kus USA kulutab, Euroopa aga ei soovi seda väga teha.

Kaitsekulude planeerimisel on oluline osa ka geopoliitilisel asendil: kui näiteks Luksemburg võib väikestest kaitsekuludest hoolimata end üsna kindlalt tunda, siis Balti riikide geopoliitiline asend seda luksust paraku ei luba.

Ka peaks Eesti, Läti ja Leedu riigikaitse võrdlus võtma trumbid käest igaühelt, kes väidab, et ajateenistus on vananenud viis sõdurite väljaõpetamiseks ja raiskab lihtsalt aasta noore inimese elust.

Erinevalt Eestist on Lätis ajateenistus kaotatud ja Leedus kadumas. Kuid tulemuseks ei ole massiivne hulk hambuni relvastatud, tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud profisõdureid.

Kui noor inimene oma tulevikku planeerib ja ametit valib, siis sõduri elukutse populaarsusreitingult võtab «tööohutus» paratamatult olulise hulga punkte maha.

Ka nõutava põhjalikkusega väljaõpet on keeruline korraldada, sest kõigepealt tuleb sõjaväelastele palka maksta ning alles siis saab varustust ja väljaõpet rahastada. Nii võtavad personalikulud väga suure osa Läti ja Leedu riigikaitse eelarvest.

Eesti valitud ajateenistuse mudel on personalikulude osas kokkuhoidlikum ning väljakoolitatud sõdurid naasevad pärast ajateenistuse lõppu oma tavatöö juurde, elukutselisi sõjaväelasi on seetõttu vähem.

See teeb kaitseväe ülalpidamise oluliselt odavamaks ning võimaldab rohkem panustada muudele riigikaitsealastele tegevustele, mis pole kaitsevõime tagamiseks sugugi vähem tähtsad.

NATO on kollektiivkaitse organisatsioon ning see tähendab, et meie naabrite-liitlaste nõrkus on ka meie nõrkus. Samas ei ole põhjust võrdluses rinda kummi lüüa – vähemalt vabadussammas püsib Lätil hoopis kindlamalt kui Eestil.