Tiina Kangro.

FOTO: Peeter Langovits

Järgmisel kolmapäeval loetakse riigikogus töövõimereformi jaoks uuenduskuuri läbinud sotsiaalhoolekande seaduseelnõu. Just selle seadusega lubasid sotsiaalministrid lahendada kõik probleemid, mis suve hakul vastuvõtmismasinasse lükatud töövõimetoetuse seaduseelnõu õhku jättis. Toetus küll väheneb ja kohustusi saate juurde, aga selle kompenseerib uus hoolekandeseadustik, tõotasid reformijad puuetega inimestele.

Nüüd on messias saabunud.

Ainult et kirjas on selles eelnõus ei vähemat kui see, et riik hakkab rikkuma inimõigusi.

Töövõimereformi ettevalmistamine algas 2011/2012 talvel igati õigest ideest: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomisest. See olnuks mõistlik alguspunkt pensionikulude ohjeldamisele, sest oleksime sulgenud töövõimetute hoogsa juurdevoolu. Praegu meenutab algideed vaid reformi retoorikasse ununenud fraas inimeste «tööle tagasi» toomisest, mida uustulnukad, sealhulgas reformi kirglikult patroneeriv peaminister, seletadagi ei oska.

Tegelemine tööandjate ega meditsiinisüsteemiga riigiisasid aga ei köitnud (esimesi ei soovinud poliitikud pahandada ja teist ei tahetud koormata). Vaja oli kiiremat ja selgemat tulemust – pensionikulude lõiget ja sotsiaalkulutuste viimist töötukassasse. Nii sooritatigi äkiline pööre ja otsustati panna tööle need, kes kadunud tervise tõttu juba töölt välja langenud või kogu elu kodus veetnudki. Ehk siis inimesed, kelle rehabiliteerimine on kõige töömahukam, kulukam ja sageli ka täiesti ebarealistlik.

Innukalt joonistati skeem, kus kõik 100 000 inimest võetakse arvele töötukassas. Need, kes töötavad, samuti täiesti töövõimetud, lubati rahule jätta, ülejäänutele nähti ette kohustus, olgu või omaksehooldaja käevangus, igapäevaselt tööd otsida. Töötukassa lubas abiks ohtralt teenuseid, abivahendeid ja rehabilitatsiooni. Reformi prognoosidest leiab, et tööle plaaniti 2020. aastaks saada närune kümnendik sihtgrupist.

Siit jõuamegi uue sotsiaalhoolekande seaduse juurde. Mida hakkab kadunud tervisega inimestele pakkuma uus sotsiaalteenuste süsteem? Aus vastus on: enamikule mitte midagi – ja nüüd juba täiesti seaduslikult.

Töövõimereformi seadustikuga fikseeritakse, et riigi jaoks on 16–64-aastane puudega inimene nüüdsest alates üksnes tööloom, kelle ainus õigustus eksistentsiks on töötamine või permanentne tööle pürgimine. Seaduse seletuskirjast leiab viite, et riigi soodustusega abivahendi, näiteks karkude, proteesi või kuuldeaparaadi taotlemisel on nõudeks, et see on vajalik töö jaoks ja heaks kiidetud töötukassa poolt. Siit pole kaugel mõte, et lapsi kasvatada, kontserdil käia või tuba koristada puudega inimene riigi antud abivahendiga ei tohi, parem oleks see koju minnes üldse tööle jätta.

Jääktöövõimega inimeste rehabilitatsioon muutub üksnes tööalaseks. Riik rahastab seda vaid juhul, kui töötukassa esindaja tuvastab mõõdetava seose teenuse ja töölesaamise vahel. Kui inimene siiski ei rehabiliteeru (tööle ei saa), kaob ka näidustus teenuse saamiseks. Kui puudega inimene töötab, pole tal samuti näidustust: ligi 40 000 inimesele, kes praegugi tööl käivad, on planeeritud alla 0,5 protsendi (!) teenuste mahust – mis sest, et paljud end tööle võidelnud puudega inimesed möönavad, et suudavad vormis püsida üksnes tänu rehabilitatsiooniteenusele, millele maksavad jõudumööda ise pealegi.

Kuid ka töövõimetute puhul jääb rehabilitatsioon uues süsteemis vaid väikse osa privileegiks, kui eelhindamise kohaselt toimub rehabiliteerumine hiljemalt kahe aastaga. Psüühiliste erivajadustega inimeste rehabilitatsiooni senine kõrgem rahastusmäär kaob aga üldse.

Seletuskirjas öeldakse, et rehabiliteerimisele mittekvalifitseeruvad inimesed saavad edaspidi kõik vajaliku meditsiinisüsteemist (taastusravi näol) ja omavalitsustelt (elukohajärgsete sotsiaalteenuste näol). Ühtki uut hooba, mis kohustaks edaspidi haigekassat inimesi rohkem taastama või omavalitsusi neid toetama, seaduses ei leidu.

Nii toobki kiidetud töövõimereform kaasa selle, mida me juba aastaid ületada püüame – ühiskonna lõhenemise edunäljas Esimeseks ja unustatud Teiseks Eestiks. Võib-olla saab aga sellest esimene seadustatud samm apartheidi kehtestamiseks Maarjamaal.

Peaministripartei kaval trikk vägistada probleemsed eelnõud jõuga parlamenti, kus need ludinal vastu võetakse, töötab muidugi hästi. Kogu austusega rahvasaadikute vastu tuleb tõdeda, et töövõimereformist sealne jõud üle ei käi. Reformi eelnõude materjale on sadu lehekülgi, tekst on poolenisti arusaamatu ja selles sisalduvatest riugastest läbinägemiseks läheb tarvis ainese sügavat tundmist. Seega hääletataksegi taas «usu», mitte arusaamise järgi, ja seda reformi läbipressijail vaja ongi.

Ummikusse jooksnud reform on vaja peatada ja õigetele alustele seada. Seda on pooleteise aasta jooksul järjestikustele ministritele juba soovitatud. Viimane aeg oleks rookida dokumentidest välja ka silmakirjalik fraas: kontseptsiooni ja väljatöötamiskavatsust pole koostatud «kiireloomulise menetluse» tõttu.