Urve Palo kuulis 8. mail Ateenas toimunud transpordiministrite kohtumisel oma Leedu kolleegilt Rail Balticut toetavaid sõnu.

FOTO: Tairo Lutter

Kui Steve Jobs sai mõne uuendusliku idee peale oma töötajatelt vastuse, et seda pole võimalik teha, ei leppinud ta vastusega, vaid nõudis: ütle parem, kuidas seda SAAB teha. Suuresti just selle tõttu on meil igapäevases kasutuses nutikad telefonid-arvutid.

Ei-saa- ja pole-võimalik-vastuseid on palju ka aruteludes selle üle, kuidas soodustada töökohtade loomist maal ja väikelinnades. Samas on riik aastate jooksul maaelu edendamisse panustanud, ehitades Euroopa Liidu toel kultuurimaju ja külakiikesid. Need on paljudele rõõmu teinud. Kuid praegu seisab nii mõnigi moodne seltsimaja tühjalt ja kiik on hooldamatuse tõttu muutunud kasutuskõlbmatuks. Inimesi pole, nad on ära kolinud, kuna nende kodukohas ei ole tööd. Ilma uute töökohtadeta ei ole võimalik ääremaastumist vältida.

Kohtudes erinevate ettevõtjatega väljaspool suuremaid linnu, on olulisema probleemina mainitud sobiva tööjõu puudust. Tänapäeva väikeettevõte vajab üsna spetsiifilist tööjõudu, keda väiksemates asumites reeglina pole. See on takistuseks nii alustamisel kui ka ettevõtluse laiendamisel.

See on olnud üks peamisi motivaatoreid, miks olen algatanud riiklikult toetatud üürielamute programmi väljatöötamise. Programmi üks eesmärk on pakkuda kvaliteetseid üürikortereid soodsa hinnaga, suurendades piirkondades tööjõu mobiilsust. Just sobivate eluasemete puudus on tihti põhjus, miks maapiirkondade ettevõtted tööjõudu n-ö sisse tuua ei saa.

Teise olulise valdkonnana regionaalsete töökohtade soodustamisel näen energeetikat ja elektrivõrguga liitumist. Elektrivõrguga liitumine on kulupõhine ja võrguehitus kallis töö, teisalt on see nii mõnelegi ettevõttele oma tootmise alustamisel või laiendamisel takistuseks.

Tean konkreetset ettevõtet Võrumaal, kelle investeeringute maht kokku on ligikaudu 20 miljonit eurot, millest juba 1,5 miljonit kulub elektrivõrguga liitumisele ja teist samapalju trafo ja liinide väljaehitamisele. Õnneks oli see investeerimisotsus positiivne. Praegu on see ettevõte piirkonna arengus olulise tähtsusega, andes otseselt tööd 50-le, aga kaudselt koguni ligi 500 inimesele. Liitumistasude osaline katmine oleks üks konkreetne meede ettevõtetele, kes loovad maapiirkondades uusi töökohti.

Ka elektriaktsiisi ja taastuv­energia tasu määrades on võimalik arvestada regionaalse aspektiga. Euroopa Liidu normid lubavad äritarbijatele rakendada kuni üheksa korda madalamat elektriaktsiisi, kui on Eestis praegu. Ja taastuv­energia tasu võib elektriarvel olla null. Energiamahukatele ettevõtetele võiks see olla oluline kulueelis.

Kolmandaks tööjõumaksud. Nüüd, kus meil on hästi tööle hakanud tööjõuregister, on viimane aeg kaotada minimaalse sotsiaalmaksu määr. Kasu sellest oleks osalise koormusega töötavatel inimestel üle Eesti – paljud üksik­emad, pensionärid, üliõpilased, puudega inimesed jt töötaksid meelsasti, kuid ei saa seda eri põhjustel teha täiskohaga.

Osalise koormusega töötajate palkamine on aga ettevõtja jaoks praegu ebamõistlikult kallis ning seetõttu on hulk töötahtelisi inimesi meil praegu tööturult lihtsalt väljas. Samuti annaks see suure efekti valdkondades, näiteks põllumajanduses ja turismis, kus vajatakse palju hooajalisi ja osalise koormusega töötajaid.

Ettevõtete regionaalset paiknemist võiks hakata arvestama ka avalike teenuste ja toodete hankimisel. Praegune riigihangete seadus on liiga paindumatu ja hinnakeskne. Hanke läbiviijal peaks olema võimalus madalama hinna kõrval hinnata ka seda, kuidas mõjutab hange kohalikku elu, kas tänu hankele saavad tööd kohalikud inimesed ja ettevõtjad. Taas võin tuua näite ühest Lõuna-Eesti vallast, kus veidi madalama hinna tõttu viidi avalikus kasutuses olev hoone puiduküttelt elektriküttele, sest hanke tulemus nõudis seda. Otsus tõi kaasa küll natuke madalama energiahinna, kuid viis pisikeses vallas töökohti.

Samuti võiks kaaluda kohalikele omavalitsustele ettevõtluse arendamise kohustuse seadustamist. Enamik KOVe tegeleb oma valla ettevõtete ja töökohtadega niikuinii. Samas puuduvad neil selleks riigilt vahendid ja abi. Koos kohaliku võimekusega oma valla ja linna ettevõtete probleeme lahendada peab muutuma ka riigiasutuste suhtumine kohalikku ettevõtlusse: riik peab olema senisest koostööaltim ja operatiivsem.

Muidugi on oluline luua korralikud ühendusteed (sealhulgas ehitada 2020. aastaks kuni Paideni neljarajaliseks Tallinna-Tartu maantee), toimivad väikesadamad, ettevõtlust arvestav praami- ja lennuliiklus. Samuti jätkata ülikiire üle-eestilise internetivõrgu EstWin rajamisega.

Minu jaoks ei ole küsimust, kas töökohtade loomisega maal peaks tegelema. On riigi strateegiline huvi, et inimesi elaks kogu Eestis. On naiivne arvata, et las nad siis kogunevad Tallinna ja selle lähiümbrusesse. Kui inimene on sunnitud oma kodukohast lahkuma, pole tema jaoks sageli enam vahet, kas minna Tallinna või hoopis üle lahe. Uue elu algust tähendab see otsus nagunii. Niisiis peab riik tegema kõik selleks, et inimene sundotsuseni oma kodukohast lahkuda ei peakski jõudma.