Mart Kivastik: Võsu hinged

Mart Kivastik Foto: Postimees.ee

Ühel päeval Võsul hakkasin mõtlema, mida kõike enam ei ole. Kõigepealt tuli meelde buss. Mitte seepärast, et see kangesti hää ja armas oleks olnud, eelkõige jäi see buss meelde aegluse tõttu. Tartust on Võsule 165 kilomeetrit. Buss hakkas kell kaks Tartust minema ja Võsule jõudsime poole seitsme paiku. Nüüd seda bussi enam ei ole, aga rahvas mäletab ja tagantjärele tundub isegi armas. Võib-olla sellepärast, et aeglasemini enam ei saanud.

Ilusa ilmaga võtab meid Võsul vastu igasugu rahvast. Näiteks turistid, kes peatuvad kämpingus ja käivad rattaretkedel, põhiliselt on need sakslased ja hollandlased. Neil on oma mets otsas. Aga ka meie oma Eesti poisid ja tüdrukud on kohal, õllepurgid ja burksid käes. Palju erinevat rahvast liigub.

Vihmase ilmaga on Võsu tühi. Siis konutab bussijaama pingil neli joodikut, hulkuv külapeni ja mõni vihmakartmatu võõras, kes ajab näpuga bussijaama sõiduplaanis järge. Busse käib mõni üksik, pole mõtet väga nende plaane uurida. Kui tahad midagi teada, võid küsida postimajast, otse bussijaama tagant. Postimaja on kenasti korda tehtud ja heleroheliseks värvitud. Ilus.

Aga meie keerame vasakule ja siis jääb teele väike, aga kallis turg. Sealt saab enam-vähem kõike: maasikaid, kurki, tomatit, küüslauku, mett ja kukeseeni. Kohe turust mõni samm edasi on Võsu Grill. Grillbaar on üks vanadest asjadest, vist isegi ainus, mis on alles. Vanasti oli Grilli grillkana üle Virumaa kuulus. Sinna mindi pidupäeval. Selle järel seisti järjekorras. Ikkagi kana! Nüüd on kana tavaline asi, järjekorda enam pole. Päeval juuakse Grilli ees õlut, vahitakse möödujaid. Õhtud on Grillis aga vaiksed, televiisor vilgub pimedas.

Pärast Grilli läheme mööda väiksest viilkatusega majast. Tolles oli toidupood, siis lillepood, siis jälle Priidu-Peetri äri, mida pidasid vist kaks venda, keda hüüti Priiduks ja Preeduks. Ühte neist poodidest rööviti püssiga, keset ööd, kui olid segased ajad. Nüüd on ajad muutunud, aga vanasti oli muidugi asi hull, suvilatest varastati jahu ka ära, räägiti, et Loksa mehed, aga Võsu enda omad olid vist ka hakkajad. Üks tuttav magas, kui talt teksapüksid akna kaudu ära tõmmati, aga tühja pükstest, ka auto läks une pealt!

Rahakoti ja autovõtmed pidi öösel padja all peitma. Muidu jäid neist ilma. Võsu oli varaste Meka. Üks täiesti kurioosne lugu oli ka. Seinakellalt varastati päise päeva ajal pendel ja võti küljest, aga kell ise jäeti alles! Võsu on väike, suhted teinekord keerulised, aga noh ... jutt oli ju poodidest. Tolles viilkatusega majas on nüüd Ukulele kõrts. Ukulele on avatud kolmapäevast laupäevani, seal toimuvad mõnusad väiksed kontserdid. Piletiraha ei võeta, pärast korjatakse, palju keegi tahab anda. Ja veel! Ukulele on Eesti rekordiomanik tekiila hinna tõstmises. Nad tegid seda ühe õhtu jooksul kaks korda. Võsu suvi on ju lühike, tuleb sellest võtta, mis võtta on.

Järgmine koht, mis teele jääb, on kõige suurem asi, mida Võsul enam pole. Merehotell ehk BAM. Vanasti oli ta korralik hotell, aga siis jäeti miskipärast maha, inimesi ei käinud vist, ja maja muutus tondilossiks nagu õudusfilmis. Aknad puru, ustel tabad, mis kedagi ei pidanud. Siis BAM lammutati ja alles jäi killustikuplats, mis on siiamaani klaasikilde täis. Seal peab autoga ettevaatlik olema. Osad pargivad seal, kui O-kõrtsi lähevad. O-kõrts on pärast Neptuni põlemist Võsu kõige suurem, ja see on talvel lahti ja seal tehakse päris hästi süüa. Vanasti saadi seal vahel peksa ja öösel on tümps. Aga rahvale meeldib.

Nüüd astume edasi kahe kadunukese suunas, kellest on südamest kahju! Esiteks muidugi kino! Võsu kino oli ajalooline nähtus, mis oleks pidanud olema muinsuskaitse all. Kui mujal Eestis enam kinosid polnud, siis Võsul oli suur puust paarisajakohalise saaliga kinomaja. Kinopäevadel puupüsti rahvast täis. Söödi jätti ja vaadati ükstapuha mida, sest kui sa oled päev otsa Võsu rannas lõdisenud, siis on õhtul päris tore soojas kinos olla. Aga kinonäitamine koliti miskipärast kultuurimajja ja siis lõpetati üldse ära. Vana puukino seisis mõnda aega tühjalt ja siis see lammutati. Kino on otsas!

Näinud ära kadunud kino, oleme enam-vähem asula lõpus, kus tee keerab paremale. Möödume rõõmsalt värvilisest spordisaalist ja jõuame peaaegu küla otsa endise pagariärini. Seal müüdi vanasti saia ja kohvi ja igasugu häid asju. Näiteks me võisime sinna sõita kokkupandava rattaga, juhul kui seda talvel just pihta ei pandud, ja toppisime koti saia täis ja siis tagasi suvilasse hommikust sööma. Pagariäri enam pole. Selle asemel sündis bussijaama vastu Hagari äri, sealt sai värskeid lehesaiu, munke, Moskva saiu, kaneelisaiu, võiroose ja Hagari leiba. Aga siis tuli euroseadus. Saiad kästi kilesse pakkida. Sellest seadusest peeti kogu Euroopas ainukesena kinni Võsu alevis. Kuivanud kilekotisaiu muidugi ei ostetud ja seega oli Võsu saiandusel kriips peal. Hagari asemel on nüüd Päts, seal saab hommikul kohvi juua ja leiba. Burkse, friikaid ja õlut muidugi on, nii et rahvale see meeldib.

Ohkame koos nukralt, pöörame tagasi ja teeme endamisi kibedat nalja, et lõppenud asjade nimekiri pole veel lõppenud. Meil on veel küllalt seda, mida enam pole. Näiteks piljardisaal. Seal oli korralik suur Vene piljard. Ja kohe selle järel söökla, kus veel viimse hetkeni müüdi hakklihakastet ja kohupiimaga kisselli ja mannavahtu! Roosamannat, mõtelge! Ja rahvale meeldis! Jokker põles maha koos oma mängupõrguga, siis olid veel Mere ja Eha pood ja itaallase pitsaputka otse rannas, mis on kadunud koos itaallasega, ja juudid ja Leon ja Neptun ise! Leon segas kokteile ja mängis muusikat, kuni maja maha põles. Sellest on järel vaid morn vundament. Leonil läks paremini. Ta sai Tallinnas keset tänavat seitse kuuli kerre, aga jäi ellu.

Vahelduseks aga midagi, mis on. Peatume hetkeks kultuurimaja juures. Selle maja esimesel korrusel on raamatukogu ja saal ning WC, üleval on Vihula vallavalitsus. Raamatukogu on lahti kümnest viieni, seal on internet, raamatud ja ajalehed. Raamatukogus töötab raamatukoguhoidja Kiiri, kes käib Võsule rattaga tööle Vihasoolt. Kultuurimaja juures saab õhtuti Georg Otsa laule kuulata, ja rannas on Otsa ja Mikiveri pink. Ei ole kindel, kas nad ise oleksid tahtnud seal käsikäes istuda. Rahvas kõhkleb ... selle pingiga tuleb veel harjuda. Georg Otsal oli Võsul suvila. Kui Otsa enam polnud, ostis suvila Mikiver. Mikk ehitas maja kenasti üles, pani uue punase katuse, mängis koeraga aias ja vaatas läbi akna õhtuti merd. Kaljo Kiisk elas üks tänav edasi. Tema maja on sügaval aia sees. Teda võis poes kohata. Me kohtusimegi järjekorras. Need venivad aeg-ajalt nii pikaks, et võid pool elu ära rääkida. Ja Kiisa majas elas ka Juhan Viiding. Siis Juku, kes ei ole küll kuigi tuntud, aga kellega me käisime koos meres ujumas. Kuusteist aastat! Ta võis tundide kaupa vees hulpida, nina lainte vahel püsti nagu periskoop. Aeg-ajalt käis ta ka üksi rannas, ta oli merehull peni! Jahutas end maha ja kõmpis koju tagasi. Kõik nad on minevikus. Elasid, olid, ehitasid, laulsid, ujusid ...

Ei saa liiga nutuseks ka minna, kes seda siis lugeda tahaks? Võsu on ju alles. Käsmu, kohe kõrval, on pisut nooblim, aga Võsu on ikka Võsu, hoolimata kõigest. Nüüd on isegi suvi läbi! Aga sellest saame üle, sest suvi tuleb uuesti ja maju tehakse järjest korda, ja näiteks Võsu pood on ikka veel olemas! Täiesti alles! Pood on Võsu süda. Seal on noorte kobakäppade kõrval ka vanad müüjad tööl. Veel sellest ajast, kui öösel luugi kaudu viina müüdi. Üks mu sõber näitas läbi luugi müüjale ükskord ... okei, sellest praegu ei sobi vist.

Aga niikaua on kõik hästi, kui Võsul on alles pood ja meri ja Valeri Kirss. Ja tenniseplats muidugi! Pood on neist noorim, tenniseplats on aastast 1915, Valeri ja meri võistlevad mõlemad seenioride liigas, aga näevad suurepärased välja. Valerit näeme tennist mängimas õhtul ja päeval ja hommikul, kohe kui vihm on läbi või pole veel alanud. Mereni tuleb lihtsalt minna. Keerame teelt paremale ja.

Võib minna suurde randa, otse poe juures alla, või siis kõmpida Võsu serva, kus inimesi on vähem. Kui me läheme ujuma varahommikul, siis pole inimesi üldse, nad magavad eilsest peost. On vaid pardid ja meie. Need ehmatavad end lendu ja siis võib paljalt vette karata. Tegelikult karata muidugi ei saa. Tuleb terve igavik külmas vees komberdada, siis kähku vette ja siis jookseme puupaljalt tagasi ja siis avastame, et nüüd on ärganud teised ka ja ... nalja kuipalju.