Mihkel Pukk: rehepaplus põlevkiviga (?)

Mihkel Pukk Foto: Erakogu

Vaevalt on kedagi, kellele on uudis nafta lõppemine sajandi jooksul. Ressurss ei lõppe otsa, küll aga muutub ammutamine nii majanduslikel kui keskkonnakaalutlustel ebaotstarbekaks. Millal aga kuulsite viimati Eestis räägitavat põlevkivist kui otsa lõppevast maavarast?

Jah, räägime küll. Eesti Energia kui lõviosa osa meile kõigile kuuluva põlevkivi kaevandaja ja kasutaja kuulutab oma blogis põlevkivi lõppemise müüdiks. Et saab veel kaevandada järgmised 60 aastat ja ka siis ei saa veel päris otsa.

Üsna julgelt võib väita, et põlevkivi temaatikat lahates pole ressursi lõppemine tuleva kahe põlve jooksul peamine teema. Räägime majandusnäitajatest, põlevkivi olulisusest sotsiaalses ja majanduslikus plaanis, räägime uutest tehnoloogiatest ja teadusest. Vahel räägime mastaapsest negatiivsest keskkonnamõjust. Ressursi lõppemine pole fookuses.

Aruteludes kuuleme sageli Norra ja Nauru näiteid, üks eeskujulik, teine hoiatav. Norra 1995. aastal tehtud naftafondi loomise üks tähtsamaid pidepunkte on ... nafta lõppemine. Norrakad teadvustasid väga selgelt (erinevalt naurulastest), et naftarikkus on ajutine.

Seega langetasid nad 19 aastat tagasi rahvahääletusel otsuse luua naftatulude baasil riiklik reservfond, mis on praeguseks kasvanud 675 miljardi euroni. Igale norrakale on fondis tallel 135 000 eurot. Fondi väärtus on kasvanud keskmiselt 5,7 protsenti aastas. Fondi vahendid moodustuvad peamiselt naftatootmisele kehtestatud maksudest ja litsentsitasudest, aga ka valitsusele kuuluvast Statoilist dividendidena.

Ilmselgelt pole nii suure hulga raha haldamine lihtne. On poliitilisi intriige, populistlikke teemaarendusi, avaliku arvamuse ühes või teises suunas mõjutamise püüdu. Samas on aga fond jätkuvalt kasvamas ja nii formeerub tänane naftarikkus ka pikemas perspektiivis Norra rahva jaoks kasutatavaks väärtuseks.

Mida aga teeme põlevkiviga? Mil määral kindlustame täna meie või meie laste ja lastelaste tulevikku 60 aasta pärast otsa lõppevat põlevkivi ammutades? Kas meil üldse oleks otstarbekas püüda luua oma meede, võttes näiteks eeskujuks Norra mudeli? Praegu neile küsimustele head vastust pole. On töösturite huvi suurendada kaevandatava põlevkivi hulka, on soov kasutada seda enam õlitootmiseks. On keskkonnaühenduste huvi vähendada keskkonna saastamist. On poliitikute huvi meeldida töösturitele, huvi tagada töökohad ja samas võita ka rahva soosingut.

Pole aga kõigi poolte vahel kokku lepitud, rahvale ja riigile kasulikku, pikaajalist kava, mida teeme enne, kui põlevkivi on otsas ning mida teeme pärast seda. Võib-olla on meile erinevalt norralastest veel 60 aastat liiga vara?