Eelmine kord võõrustas Suurbritannia NATO tippkohtumist 1990. aastal Londonis ning tõenäoliselt oli see korralduslikult märksa sujuvam kui möödunud nädala Walesi kokkusaamine Celtic Manori golfiväljakul, mille äparduste reas seisavad näiteks nii vähemalt korra suisa tunde enne õigesse turvaväravasse jõudmist mööda Newporti linna ekselnud eritransport kui ajuti haisema kippunud välikäimlad.
Nüüd brittide ees seisnud väljakutse polnud ligi veerandsajandi tagusest määratult suurem mitte ainult seetõttu, et nad otsustasid kohtumise ühes suurlinnas pidamise asemel ära jagada kolme üksteisest kümnete kilomeetrite kaugusel paikneva asula vahel. Vaid peamiselt põhjusel, et NATO ise on vahepealse ligi veerandsajandiga kõvasti «juurde võtnud».
Peaminister Margaret Thatcher võõrustas omal ajal Londonis 16 NATO liiget. Tema ametijärglane David Cameron pidi vastu võtma 28 NATO liikme ning lisaks veel 27 partnerriigi, ÜRO, ELi, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja Euroopa Nõukogu delegatsioonid.
Londoni ja Walesi tippkohtumist kajastanud ajakirjanike arvu võrdlemiseks ilmselt ei piisa lisandunud osalejariike arvestavast tehtest. Aasta enne Londonit kirjutas Francis Fukuyama essee «Ajaloo lõpp?». Kaks aastat hiljem oli lootus igikestvale maailmarahule kasvanud nii suureks, et Fukuyama esseest arendatud raamat läks müügiks nagu soe sai. Milline meediatung saanuks sellise tihkelt pakse rahutuvisid täis taeva all tekkida mingi teise ilmasõja järgse militaarrelikti üritusele?
Nüüd kirjutab Fukuyama juba ammu märksa pessimistlikuma pealkirjaga raamatuid. Ning lisaks algusest peale pisut ebakindlamatele uusliikmetele on NATO rahvusvaheliselt põnevana püsinud tänu oma katsetustele maailmapolitseiniku rollis Balkanist Afganistani ja Liibüani. Ehk meediahuvi Walesi vastu olnuks kobe ka siis, kui Põhja-Atlandi julgeolekukeskkond püsinuks umbes samana, mis aasta eest.
Läänele helgelt ligi pool aastat šokeerumisaega andes suutis Vladimir Putin aga kasvatada Walesi eriti mastaapseks julgeolekufestivaliks, kuhu tulid abi otsima ka need tema naabrid, kes NATOsse ei kuulu. Lisaks Kremli hoogsatele pürgimustele muuta Venemaa tõeliselt Põhja-Koreaga G2 kohtumisi väärivaks riigiks, tekitasid islamistid Euroopa kagu- ja lõunapiiril peaaegu kogu alliansis tunde, nagu istutaks keset põlevat ringi.
Aga hirm paneb tegutsema. Ning ei ole väheoluline, et Walesi tippkohtumise 24 lehekülge pikas 113-punktilises lõppdeklaratsioonis on just alguses – enne kui lugeja ehk julgeolekukantseliidist väsib – järjest rõhutatud artikkel 5 ja alliansi idaosa turvamist.